See

Vaevaliselt roomav inimvare tema toas, diivani ees ja samal ajal õues, paarikümne sammu kaugusel väravast. See kõik oli äärmiselt ehtne, tõeline ja oluline. Liia kõndis kiiresti läbi toa akna juurde ja vaatas välja. Tume kogu liikus vaevaliselt, kuid sihikindlalt jalgvärava poole, aeg-ajalt hirmunult üle õla vaatates. Mees auto juures rääkis telefoniga, kombates pilguga ümbrust.. Liia taltsutas tulvavaid mõtteid. Kui ta nüüd sekkuks, õnnestuks tal päästa inimene kindlast surmast. See tähendaks, et ta muudaks esimest korda seda, mida ta senini ainult vaadelnud on.

See rikuks ju tasakaalu, mis oli Liia olemasolu mõte. Kuidas nüüd nii..?

Palju mõelda polnud aega. Korteriuks avanes, trepikojatuled süttisid automaatselt ja Liia tormas trepist alla. Kahekordse ridaelamu õu oli tühi, tuul uhises kuuride kõrval kasvava õunapuu võras. Jalgvärava lukk ei avanenud kohe, Liia lõi seda mõned korrad vastu metallist väravaposti ja võti hakkas keerama. Üle tee, luitunud heinavarte keskel nägigi ta liikumatult lamavat põgenikku. Ettesirutatud käes hoidis too mingit eset ja oigas tasa. Liia jooksis mehe juurde ja haaras sel kätest kinni. Meest oli raske lohistada, kuid teeristile kogunenud autod ja taskulampidega kogud ei lubanud oodata. Esimesed neist laskusid juba hõigeldes teetammilt alla. Liia sikutas oma kandamit kõigest jõust ja läbis nii viimased meetrid väravani. Lasknud mehe käed hetkeks lahti, lukustas ta värava ja hingeldas mõne hetke. Raske kettakujuline ese kukkus mehel käest ja Liia toppis selle kiiresti mantlitaskusse.

Esimene korrus. Iga sammuga raskemaks muutuva inimkogu treppidest ülesvedamine oli raskem, kui ta oli ette kujutanud, kuid Lia ei jätnud jonni. Veel üks aste. Veel üks.

Trepp kattus vereplekkidega, tundmatu tundus põrgulikult raske, kuid Liia jätkas meeleheitlikku sikutamist. Veel kaks astet. Kas nad murravad nüüd värava maha, kas mitte ei sammu nad trepikoja poole, tunglesid mõtted viimaste jõuriismete taustal. Teine korrus. Mees oigas valjult, õnneks elas Liia trepikojas üksinda. Ooker taganes uksepraost ja põgenes kööki. Liia tõmbas päästetu esikupõrandale ja jooksis akna juurde piiluma. Tagaajajad olid jõudnud puude vahelt läbi, taskulampide valgusvihud kompasid heinamaad ja jõudsid väravanigi. Kui nad ka koera toovad, on nad kohe ka siin. Värav oli lukus, aga üle selle sai kerge vaevaga ronida. See kõik oli Liia jaoks äärmiselt uskumatu ja arusaamatu. Miks just tema? Ja mis edasi saab? Jättis ta midagi tegemata? Tegi äkki liiga palju? Liia soovis, et oleks juba hommik, ta ärkaks, teeks teed ja öised sündmused oleksid möödas, lahenenud ja arusaadavad. Mida see mees oli teinud? Oli ta ohtlik? Kurjategija? Liia istus hetkeks ja taltsutas pekslevat südant. Midagi rasket rippus taskus – Liia kiskus sealt välja halli värvi raske ketta, mis meenutas natuke kahte kokkusurutud, isetehtud savitaldrikut. Kummaline ese oli puhas, ta pealispind oli kergelt lainjas ja meeldivalt sile. Seda oli mugav käes hoida, ehkki selle otstarvet ta ei taibanud. Suveniir, mälestusese, mingi detail, osa millestki keerulisemast? Liia hoidis ketast kahe käega enese ees ja uuris seda pingsalt. Ketas oli soe ja mõnus, sõrmed leidsid enestele kohe parimad kohad – veider ketas oleks end justnagu omaniku järgi sobitanud. –Jah, ma olen selles kindel,- kuulis ta end ütlevat. Ta libistas ketta mantlitaskusse ja läks, justkui läbi unenäo koridori pesema. Rohkem ei saanud ta teha – ei enese ega ootamatu külalise jaoks.

Päikesetõusuni oli veel aega. Liia seisis kitsukese esikus ja vaatas poolteadvusetut lamajat. Vaevukuuldav hingamine andis märku, et tundmatu elab. See oli noorepoolne mees, viletsate, kulunud riietega ja ajamata habemega. Ooker nuusutas sissetungijat suurima ettevaatusega ning jäi siis tolle juurde istuma, saba kombekalt ümber keha.

Toas levis mustuse, higi ja vere painav aroom, aeg oleks justkui aeglustunud, kummipaelana peatumiseni veninud. Liia hoidis imelikku ketast jälle pihkude vahel ja teadis järsku, mida edasi teha. Tagaajajaid polnud kuulda, ta läks tagasi tuppa, kuis teda ootas varahommikune äärelinn. Värava ees seisid kaks autot. Mustades riietes turske mees ragistas väravaluku kallal ja rääkis tasasel häälel kaaslastega. Hundikoer istus autoukse kõrval ja vaatas Liiale otse silma. Kogu tahtejõudu koondades hõlmas Liia pilguga kõike toimuvat ja sõnas vaikselt:

-Minge ära. Seda ei ole juhtunud. Teil pole siia asja. See on nüüd lõppenud. Minge ja unustage kõik. Ma tahan, et te kõik lahkuksite.-

Koer niitsatas ja taganes auto taha. Värava avanud mees peatus järsku ja hõõrus kätega otsaesist.

Liia tundis, et ta sõrmed ja peopesad on tulikuumad. Käte vahele surutud ketas helendas hämaras vaevumärgatavalt ja selle sisemuses aimus imepisikesi sädemeid, mis kummaliselt looklevate trajektooridega kettast väljusid ja kohe ka kustusid.

Väravaesine oli järsku tühi.

Taevaservale kogunes helendavat hämu, tuul puhus taganevate tähtede ette pilveviirge. Hommik saabus justkui vastumeelselt, tahtmata linna ja inimesi segada. Inimesi sel kellaajal polnud, varane liinibuss sõitis tasase suhinaga läbi öösel langenud vahtralehtede. Meid on nüüd kaks, mõtles Liia arupidavalt ja vaatas magavat Jaeni. Küll me midagi välja mõtleme.

Külmkapp sumises tasa.

Mlmlmlklikk!! teatas keedukann.

Ooker vaatas end koguvat hommikut läbi oma roheliste silmade ja ringutas end küüru tõmmates.

2010

Oli ja on

Kiti elab hästi.
Tapeeti, mida küünistega nii vahvalt hüppelt kiskuda saab, saab kistud siis kui vaja ja niipalju kui vaja. Ema ei ole küll vaimustatud sellisest tegevusest, aga ega puhtapaljad manitsused ole ühtegi tegijat tegevustest võõrutanud. Territoorium maja näol on suur ja seitsme kuu vanuselt kassitüdrukult ei oota keegi täielikku teadmist selles juhtuvast, rääkimata veel kontrollist.
Kuid Kiti püüab.
Eks ikka hästi hakkama saada; aga  ka hiiri, keda sel aastal ema arvates kuidagi väga palju olevat.
Ja alati on ju muutusi! Ikka juhtub vahel diivani tagant kostuma veidraid hääli, külaliste kotid-saapad lõhnavad mõnikord tundmatute maade ja merede järele, mööduv lumekoristusmasin vilgutab oma suuri kollaseid silmi ning voodid, need voodid on alati nii pehmed!
Kiti on ise ka pehme, ehkki karv on tal lühike. Veel on Kitil väike, ainult temale kuuluv erinevus  - taevake, sellel on ju seitse varvast igal käpal, hüüdis ema, kui Kiti esimest korda koju tuli. (Kõik teavad, et koju tullakse, mitte ei tooda. Leiba tuuakse, mitte hingega olevust.) Käpad, jah, on küll teistmoodi, kuid jooksmist lisavarbad ei sega. Oi, kui roosad südamed sul siin käpa all on, kiidab ema ja näitab teistelegi - kui parasjagu on, kelle käppasid näidata. Näitus ja muu tsirkus on poosetamiseks ja uhkeldamiseks; normaalsed olendid elavad rahulikku ja toimekat elu.
Kiti tulemisega on siiski ka omaette lugu. Enne Kitit võis vabalt olla ka mittemidagi, olematus, kuid ema väidab, et kolmevärviline kiisu on selles majas tänavapoolsel aknalaual alati peesitanud juba 15 aastat. Kõik, kes üle tee, sädelevate sibulkuplitega  kirikus käisid, teadsid, et just sellel kohal võib kindlal kellaajal näha just sellist uhket looma.  Ja nii aastast aastasse. Nõnda, et Kitil on nüüd au ja kohustus olla traditsiooni jätkaja.
Ehk siis üks maailma kandjatest.

See

Sammud lähenesid, tulija oligi üksinda. Teine on siis autos, taipas Jaen kohe ja hoidus isegi hingamast. Kuuriuks avanes ja taskulamp tulija käes valgustas tühja aset. Astu veel üks samm, mõtles Jaen ja lõi siis kõigest jõust. Ketas tabas lüheldast turvameest otse lagipähe, mees vajus oiates põlvili. Jaen ei jäänud ootama, lõi mehe kohmaka jalalöögiga pikali ja põgenes. Suund oli vaja kiiresti valida, tuimad jalad ärkasid, põikasid tagaväravast välja ja valisid äärelinna viiva tee.

Edasi, edasi, minema siit!!

Maasturi tuled süttisid, masin liikus kohalt ja sõitis kuuri juurde. Veel natuke edumaad, taipas Jaen kergendatult ja jooksis, nagu ei iial ennem. Tee viis otse edasi, villad ja madalad ridamajad olid kaitstud tarade ja lukustatud väravatega. Hirm piitsutas jalgu ja ahendas südamelööke; Jaen teadis, et kui ta kätte saadakse, on kõigel igaveseks lõpp. Vägivald, lõppematu valu, võibolla vangla, hullumaja..Või surm.

Jaeni viimast jooksu saatsid ärkavate koerte haugatused, kliiniku juurest oli kuulda kiirust kguva auto hääli. Paarikümne meetri pärast paistis plinkivate oranzide foorituledega risttee. Seal, veel eemal, on võsa, ehk sinna joosta – tagaaetav oli väsinud, haige ja hingeldav, kuid otsustada tuli kiirsti. Kui kutsutakse veel patrulle, pole enam pääsu.

Autotulede vihud kompasid põgenejat.

Äärelinn magas ja Jaen tundis, et vaevatud keha ei allu enam tahtele. Ta jooksis viimaseid jõuraase kokku võttes risti üle peatee ja veeretas end paari meetri kõrgusest pervest alla. Selja taha jõudnud maastur peatus kummide rigisedes ja väljunud juht karjus midagi vihaselt. Hõreda lepavõsani jõudis põgenik pidevalt komistades ja kukkudes – jalad ei kuulanud enam üldse sõna. Võsasaare tagant paistis elamurajooni piirdeaed ja üksikud tänavavalgustid. Tagaajaja laskus teepervest alla ja süütas taskulambi. Suurt vajadust selleks polnud, sest võsas koperdav inimene oli peaaegu käes.

Viimastel öödel magas Liia halvasti. Mitte et lisandunud oleks päevast und, aga..

Öösiti ärgates tundis Liia ärevust ja rahutust, mille põhjust ta seletada ei osanud. Ooker tema rahutust ei jaganud ja vedeles varahommikuni köögi ja esiku vahelise ukse lävepakul. Hommikuti kõndis ta nüüd, saatjaks kassi rahulik ja kõiketeadev pilk, ühe kodumasina juurest teise juurde, püüdes mõista, kes neist oma eluga lõpuni rahul pole.

Kõik tundus olevat jätkuvalt hästi, masinad täitsid oma funktsioone vastuvaidlemata, aga ka mitte ülemäära innukalt. Ka Liia maailmades ei olnud midagi muutunud. Ta teadis, et neis peitub piisavalt halba – õnnetusi, vägivalda, surma. Kõike seda oli ta näinud ja juba väiksena taibanud, et sinna ei saa ta midagi parata. See toimus paralleelselt ja tasakaalustavalt heade ja rõõmustavatae sündmustega.

Umbes kümneaastasena oli ta Toas istudes tunnistajaks stseenile, kuidas vanem, ilmetu näoga külanaine rääkis temavanuse poisiga, seejärel aga ootamatult vihastus ja hakkas poissi peksma kõigi kättejuhtuvate asjadega. Poiss nuttis ja karjus, Liia soovis kogu hingest, et ta saaks midagi muuta, kuid see ei õnnestunud, tema rolliks jäi alati vaatleja oma. See on nagu televiisor, lohutas ta ennast ja ei nutnud, kui poiss suri. Ja seejärel, iseenese tasakaalustamiseks, oli ta paar päeva nähtamatuks külaliseks noorel perekonnal – pika tõmmu noormehe ja salapärase naeratusega ilusa punajuukselise neiu uhiuues disainkorteris ning tundis vaikset headmeelt noori ja nende äsjasündinud tütart vaadates.

See kõik toimus tema Toas, tema salamaal, kus käis ainult tema ise, muutmata midagi ja laskmata ennast muuta. Vaatleja, ütles Liia mõttes enda kohta ja oli kindel, et ta elu möödub edaspidigi rahus, vaikuses ja üksinduses. Sest ta oli selline osa maailmast, mis jälgib maailma toimumist.

Liia pistis saiaviilud röstrisse.

Kuid aimdus millestki eeleisvast ei kadunud ka järgneva õhtu saabudes. Lõunameri, Põhjameri jääpankadega, kalurikülad mägede vahel lahesoppides, jahimehed tihedas põlismetsas tulid ja lahkusid Liia soovi kohaselt. Ometi tundus, et just nüüd on midagi teoksil, midagi olulisemat kui iial enne. Liia sulges silmad. Olnud, hetkeltoimuvad ja tulevased vaatepildid keerlesid meeltesügavuses, andmata endist haarata, rääkimata mingeistki lineaarsustest. Inimesed, linnad, masinad, hiidlained, taevatähed ja mesilased segunesid ja eraldusid tajuäärtel, lubades vaid põgusat puudet. Hiidkoor kõiksuse häältest sosistas keerulistes rütmides adumatuid sõnu, hingates sisse ja välja vaid siis, kui Liia seda tegi. Terav valuuit viskles ajukurdudes, otsides väljapääsu, tahtes muutuda reaalseks, katsutavaks, kombatavaks, muudetavaks, justkui otsides võimalust pääseda vaatleja teadvuse pealavale.

Liia avas silmad. Sügisöö tumepruunid lained rullusid akna taga tühjal maastikul, summutades tasa üksikute akende viimasedki märgutuled. Kauged tänavavalgustid heitsid äärelinnale kollaseid jõuetuid kiiri; tuul sahistas ärevalt õhutusavas. Kusagil surises automootor, põimituna harvust inimhäältest. Liia taipas, et see oli tema toas, päris toas, koos tema ja ta masinatega. See oli päriselt ta ümber, tema linn, väike, rahulik põhjamaine äärelinn mõne kõrgema hoone, jalgratturite, tervisejooksjate, lapsevankrite ja hommikuste prügiautodega. Liia ei olnud majaümbrust kunagi vaadelnud, seda sai teha ka päeval, näiteks prügi välja viies. Aga just praegu, ristmiku juures, sangleppade all toimus midagi ebameeldivat – vägivald, veri, valu, oiged.

Tumedates riietes kuju lõi tugevate kurikalöökidega pikali teise, silmnähtavalt vaevatud olekuga inimkuju. Lamaja kaitses pead kätega, kuid olematu reaktsioon muutis vastupanu mõttetuks. Lööjale tuli telefonikõne; ta ronis pervest üles ja hakkas rääkima, toetades mustas saapas jala auto põrkerauale. Kuid ohver oli elus ja roomas aina edasi, kaugemale surmast, sinnapoole, kuus hämaruses joonistusid kortermaja aiaväravad. Liia kangestus. Nüüd peaks vist politsei kutsuma, mõtles ta automaatselt. Vaatepilt Liia toas muutus detailsemaks, ta nägi otse enda poole roomamas hingelavat ja verist, karvakasvanud meest, kes tõstis silmad otse Liia omadele ja kähistas: - Aidake!!-

See ei olnud kutse niivõrd Liiale, kui kõigile, kes vähegi kuulda võisid.

Liia oli sel hetkel ainus kuulaja.

järgneb..

Sissevaade praktilisse ja traditsioonilisse

Kristusekeskne inimene: Jeesus Kristus juhib; inimene järgneb Jeesusele, toetudes Tema väele; huvid ja eemärgid lähtuvad Kristusest; tulemuseks on täisväärtuslik elu kooskõlas Jumala eesmärkidaga

 

Enesekeskne inimene:inimene juhib; Jeesus on väljaspool; huvid ja eesmärgid lähtuvad iseendast; tulemuseks on pettumine,viha, tülid.

Materjal on pärit saidilt tudengielu.net. Kes julgeb, see uurib ise.

See

Leitud imelik ketas aitas tal nüüd sügavalt ja unenäorikkalt magada. Kuid asju juhtus veelgi. Algas kõik sellega, et kogu kliinik ühendati turvafirma valvesüsteemiga – vilkuvad punased tulukesed palatiakende läheduses ja liikumisele reageeriv õuevalgusti. Ühel õhtul oli Jaen just magama sättimas ja vaatas viimast korda uksest välja – et kas kõik on ikka korras. Valgusti süttis ja õu täitus kõledate kollaste kiirtega.

Jaen oli juba uinumas, kui aia ääres peatus auto, kust hüppas välja kaks tursket noormeest. Üks neist kõndis ümber maja ja avastas Jaeni elukoha. Ropendades, kätega vehkides ja ähvardades keelas ta Jaenil oma kuurist öösel väljuda. -Järgmine kord lööme su kasti,- olid viimased Jaenile mõeldud sõnad. Ning ta püsis alati, hommikuvalguseni oma toas, hoides hallikassiledat ketast kõvasti pihkude vahel.

Kuid tuli süttis ühel öösel ikka, oli see siis hulkuva kassi või öölinnu pärast.

Öömehed olid kiiresti kohal ja kohe ka Jaeni juures. Ta ei mäletanud tollest ööst muud, kui raudkõvu rusika- ja saapahoope, hõõguvaid sigaretiotsi ja naeru. Kumisev-tulitav pea lubas Jaenil tõusta alles järgmise päeva õhtul, ta asus värisevi käsi koristama – varsti algas ju keelatud, pime aeg. Talle jäetud söögikoti olid linnud katki lõhkunud, tuul ja vihm olid ülejäänuga käitunud omatahtsi. Kohusetunne piitsutas Jaeni takka, vaevaliselt koperdades õnnestus tal pea kogu territoorium talutavasse heakorda viia. Külmast värisedes lebas ta seejärel pimedas kuuris oma koikul ja kuulas tugevneva sügistormi hääli. Käte vahele surutud ketas tundus soojemana kui tavaliselt – või see ainult tundus. Ta silmitses ketast pimedas ruumis ja avastas, et see oli tegelikult poolläbipaistev, peites endas imepeenikesi säravvalgeid valgusniite. Need lainetasid aeglaselt, nagu veetaimed hoovuste põrkumisel ja segunemisel, eraldades lehetippudest säravaid kiireltkustuvaid kübemeid. Vägivald oli temast alati kaugele jäänud; minevikust meenusid vaid mõned üksikud valupuuted. Mida ta siis nüüd valesti teinud oli? Jaen mõtles eesootavatele unenägudele, surus oma ketta kõvasti vastu rinda ja valu taandus hõbelevateks, eeterlikeks atmosfäärilaineteks.

Mõne päeva pärast kordus kõik - öö, võimsa maasturi mootoriurin, pimedast salongist monotoonse masinamuusika saatel välja ronivad kogud, käes puust, jämenevate otstega kaikad. Lõppematud löögid, valu, pimedus, veel pimedust, veel valu. Ja seejärel vaikus.

Jaen avas silmad. Ta lebas kliinikus sees, soojas palatis, keha sidemetes ja põrguvalusad tuiked närve rappimas. Ülemõde Stea vaatas talle otsa kusagilt kõrgelt, otsekui teisest reaalsusest.

-Nii. Ka sa kuuled mind?-

Jaen noogutas vaevaliselt.

-Nädala pärast saad sa kõndida. Sa ei saa siia enam jääda, ajad signalisatsiooni häiresse. Turvafirma tühisõitu sa ju kinni ei maksa.-

Jaen tahtis vahele segada, öelda, et ta pole kuurist ninagi välja pistnud, kuid suu ei vorminud sõnu. Raha! Ta ju teeb tööd, koristab!

Stea heitis viimase pilgu Jaenile, vahetas põetajaga mõne sõna ja lahkus. Jaen jäi palatilakke vahtima ja nüüd juba allesjäänud sõnu mõteteks lükkima. Ei saa jääda. Hooldekodu. Doktor Rand lubas. Koristamata, kõik on koristamata. Kõndida. Ära kõndida, minema siit. Vähesed taastunud jõuvarud pöörasid keha näriva valu karjeks, kõikjalekuuldavaks viimaseks märguandeks.

Valgus kustus.

Nad olid ta tagasi toonud. Tema tagasihoidlikku elamisse, närusele koikule, mis viimatitoimunu ajal kannatada oli saanud. Põrandal vedelesid toidujäänused. Kõik oli segamini keeratud, lagastatud – niipalju, kui seda puukuuriga teha sai. Jaen istus voodile ja kobas madratsi alt oma mänguasja järele – alles! Ta võttis selle pihkude vahele ja silitas õrnalt. Ma pean siit ära minema, oli esimene kindlapiiriline mõte. Keha valdas nõrkus, hingamine oli valulik, jalad tundusid olema päästmatult tundetud. Kuhu ma lähen? Jaen püüdis taasluua minevikupilte, meenutada vanu öömaju ja pelgupaiku – olid need üldse alles? Kuuriseina viltustest pragudest aimduv linn oli kauge ja võõras, sügis oli alanud helehalli taeva ja külma tuulega. Jaen jäi unetaolisse tardumusse, istudes ikka voodil. Ketas libises ta sõrmede vahelt ja veeres vänderdades paokil uksest sirutuvas ahtakeses valgusribas.

Jaen ärkas pimedas. Tasase krabina põhjustajaks polnud enam tuul, vaid priske must hiir, kes nuhitas ukse juures lebavat ketast. Mida ma teen, kui nad uuesti tulevad, mõtles Jaen, ma ei jõua enam kuhugi. Ma võin surma saada. Mis vahet seal enam.

Jaen võttis ketta uuesti pihku ja silitas. Matjas, kohatis ebatasane pind kutsus endast haarama ja kõvasti hoidma. Jaen pigistas ketast nii tugevalt, kui jõudis. Valutavad lihased edastasid ajju signaale – meil on veel natuke jõudu! Me suudame! Jaen hingas sügavalt sisse ja välja. Kõigepealt peab midagi sööma. Ta tuustis räbaldunud kilekottides ja leidis paar hiirtest puutumata saiaviilu.

Automüra öös, ukseklõps.

Hääled.

Külm prozektorivalgus täitis õue tuttava pahaendelisusega. Jaen kangestus ja surus ketta tugevamalt pihku. Tal ei olnud enam palju võimalusi, ära joosta oli selgelt hilja. Jaen astus ukse kõrvale seina äärde ja tõstis käte vahele surutud mänguasja kõrgele pea kohale.

Oleks neid üksainus, oleks lootust...

järgneb..

Naiste jutud; pealtkuulaja kirjeldus

..nii 100 aastat tagasi.

Naeste keskes

"Ühes külas elasivad kolm perenaist, nad olivad head sõbrad, oskasivad keik kolm tõinetõisega külajuttu puhuda kui töö selleks vähagi mahti andis. Päältkuulaja, kes nende kolme elu ja majapidamist täädis võis vahet teha õiguse ja ülekohtujutu vahel, mis räägiti, kuna võõras, kes säält külast perit ei olnud, keik õigeks arvas. Kaks esimest naist jutustavad tõinetõisega ühes nõus ja ühel vormil: "Kulla sõsarakese, mo lehmad ei anna piima, karjamaa on halv, võist ei või juttugi olla. Minu ja mo pere suhu tänavu aasta veel pole võiraasu saanud. Kanad munevad nahkmunne ja põrsad on koguni kängu jäänud, kriiksiitavad hambid, mis hirmus kuulda. Vasikad pilluvad perajalgu üles, neist ei saa ka midagi. Küll lasksin sakslasemoori käest veske päält arstimise jahu tuua, kus üheksama kuradi sõnad pääle loetud, aga keik ei aitnud minu vasikate kohta mitte sittagi. Kapsad, tead isigi, kulla sõsarakene, see aasta ka ei kasvanud, päid polnud otsas, anna nüüd perele ette, mis sa annad, aga oma kolm korda olgu üle ööpäeva laud välja pantud. Peris häda ja kitsas keigipidi selle ilmaeluga. Ma ole mitu korda oma Hantsule ütelnu, oleks poeg suuremb ollud, annaks maja ära poea kätte, aga noor alles, saab veel kapsamaarja päevaks 10 aastat vanaks. Jah, sõsarakene, jah, sõsarakene, nõndap ta on, nõnda on jah mul seesama lugu, just karvapääl seesama lugu, lapsed kodus kisendavad ja karjuvad: "Ema anna piima! Anna võid ja liha!" Poolmeeletumad, pidage suu, ole mitu kord peris südametäiega lastele ütelnud. Kust mina võta teile anda? Mo va Jaan, tääd isigi, lastest paljo ei hooli, nad ka, siis tema juure ei läha. Kulla sõsarakene, iga laps tahab paremat pala ega ta sellega ela ometa, mis vanainimesed söövad. Kust ma võtan, kui anda midagi ei ole, viimse sealiha lõpeti joba enne jaani kaks nädalat ära ja ütlesin perele ja lastele siis: "Nüüd pange hambad vakja liha pärast."
Kolmas: Mul on Jumal tänu keiki küllat. Peremehelt saatsin 5 punda võid jaanilaadale, see oli veel mullune või, tänavust ei ole veel liigutanudki, pere sööb iga pühape hommiku, mo omad lapsed need võid ei tahagi. Neile anna aga liha kätte. Ärge arvake Mäelt ja Alt perenaene, et ma valetan, tulge praegu mo kodu vaatama, kui ei usu. Mul on praegu kahe sea täis suitsutatud liha seismas. Ole peris mures kui praeguse sooja ilmaga vaest hukka ei läha. Põrsaid on praegu mul ütessa tükki, keik söövad nii paljo kui anda jõuad. Minevase aastaga müüsi ma üksinda pääle kaalu, arvata 18 punda võid ära.
Nõnda, armas lugeja, nende kolme perenaese külajutud tõinetõisele, mis ma kannatades päält kuulasin, sest mina, kui selle küla inimene täädsin karvapäält kui kehvad ehk rikkad nad keegi olivad. Kaks esimest ei rääkinud sõnagi õiget, nad olivad mõlemad ahned ja kisendajad, kes isigi ei täädnud, mis nad veel soovisid ehk tahtsid. Neil oli liha ja leiba, võid ja piima ja keiki küll, mis elutarvidus eal nõuab, kuna kolmas perenaene pool tõtt ja pool valet rääkis, sest ta asjad nii heas korras ammugi ei seisnud kui ta lobises, nägu see inimeste viis enamiste on. Ahned kisendavad ja karjuvad, et mõni helde südamega inimene nende pääle peaks halastama ja mõni kopik raha ehk mõni riideräbal neile kihakatteks kinkima. Sellest hoolimata, et riided kirstudesse ega vili salvedese ei mahu, käivad ise naruriidis, et vara perandajatel pärast nende surma küllat tööd ja kohtukäimist oleks, kuidas keik seda ülekohtuga kogutud varandust enesekeskes ära jagada. Üks tõsine ristiinimene ei kiida ega laida, ei kisenda ega nuta, et tal paljo või et tal väha on, vaid tänab jumalat kui igapäevast leiba saab süüa ja riided selga panna, öeldes: "Ma tänan oma jumalat keige armu ja heategemiste eest, ta on minule keik andnud, mis mulle siin ilmas tarvis lähab, kui seda ka küll teiste arvates väha on, siiski on minule sellest ülemäära küllat."

See

Lapsepõlve ja noorukiaega Jaen ei mäletanud. Aga see ei tähendanud midagi. Doktor Rand oli lubanud tal selles kuuris elada. Doktor Rand oli nüüd surnud. Ülemõde Stea temaga ei rääkinud, tema harvu korraldusi kuulis Jaen koristajamutilt.

Aga tal oli töö ja peavari, isegi söögipoolis.

Erakliinik asus hoolitsetud eeslinnas ja temasugustel polnud tegelikult sinnakanti kunagi asja. Jaeniga oli läinud teisiti. Väike kojameheubrik oli tegelikult endine puukuur, jäänuk ammusest puukütteajastust. Jaen leidis selle kliiniku pea vahetult pärast selle avamist. Nüüd oli tal oma voodi, pisut lagunenud öökapp ja isegi tabalukuga lukustatav uks. Koos katkiste luudade, kühvlite ja rehadega ta elaski, sügistalviti seltsiks ka puuprahis krabistavad hiired.

Doktor Rand oli hea inimene. Ta andis vastsaabunud Jaenile mõista, et kui too näiteks territooriumi koristuse enda kanda võtaks, saaks kliinik pakkuda süüa, varjupaiga ja pisukest palkagi. Jaen oli ringihulkumisest väsinud ja Randi pakkumine – eraldatus ja stabiilsus -tundus talle kui taevane kingitus. Saabumishetke suveöödest said nii ka sügis- ja talveööd. Päeval Jaen väljas ei käinud, ta piilus aeg-ajalt vaid kuuri seinapraost kõrvaltänaval aeglaselt liikuvaid uhkeid autosid. Hommikul pühkis ta puhtaks suure tee äärse kõnnitee, seejärel põiktänava oma. Varase prügiauto ajaks olid mustad läikivad kotid prügiaedikusse tassitud, hoolikalt kinni seotud ja korrapäraselt reastatud. Ka päeva jooksul tekkinud praht kadus Jaeni kaasabil kiiresti. Dr. Rand palus Jaenile saata väikese söökla ülejääke, mida oli enam kui piisavalt. Kliiniku keldris sai kasutada ka sauna.

Jaen oli oma eluga rahul. Mitte õnnelik, õnnest ei teadnud ta midagi. Kas ilusates rietes mehed ja naised, kes kliiniku ustest sisse-välja kõndisid, olid õnnelikud? Neil oli oma maailm, Jaenil oma. Ta tegi oma töö ära ja istus või pikutas oma tagasihoidlikus korteris kogu ülejäänud päeva. Ohutu erak, ütles dr. Rand möödakõndinud piirkonnakonstaablile ja see ei tundnud Jaeni vastu enam kunagi huvi.

Ühel õhtul, kui Jaen oli luudamise peaaegu lõpetanud, leidis ta midagi. Astelpõõsa all, kuivadel lehtedel lebas väike, alustassisuurune hall ketas. Ketas oli raske, luud seda ei liigutanud ning Jaen pidas seda lihtsalt kiviks. Kuid päris tavaline kivi see ei olnud. See oli läikiva pealispinnaga, peopesapaksune ja väheste lohkude-mõhnadega ese, millele Jaen ei osanud leida mingit otstarvet. Ta uuris seda mitu õhtut, hüpitas käes ja pildus õhku – kivist küll, aga milleks ja kust? Ketta külge oli kleepunud pisike roostes seib – magnet, taipas Jaen.

Asju Jaenil eriti palju ei olnud. Vähest raha hoidis ta voodi all vanas plekist kohvitoosis, söögiriistu ta ei vajanud. Vanaaegse roostes noa leidis ta kuuripõrandalt saepuru seest ja ihus selle tänavalt leitud kivitükiga teravaks. Tõesti, rohkem polnud talle vaja.

Nüüd siis selline, isesaabunud asi.

Kettal polnud täkkeid ega kriime. Jaen pesi ketta kuuri kõrval veeloigus puhtaks ja kuivatas kaltsutükiga. Kindlasti oli see valmistatud inimkäte abil, arvas Jaen – kahe käega kettast hoides sobitusid sõrmed justkui iseenesest madalate pehmete pinnavormidega. Seda oli mõnus, isegi rahustav kätes hoida. Nii jäi Jaen igal õhtul magama, ketas käte vahele surutud ja teadvus teadmatult ootevalmis.Võõrad maad, loomad ja inimesed vallutasid siis talle saadetud unenäod, kadudes esimeste hommikulindude häältes.

Seejärel hakkas kõik muutuma.

Ühel hommikul Dr Rand tööle igatahes ei tulnud. Keset õue kasvava vahtra all olev liivaplats, kus tuttav punane auto alati seisis, oli tühi. Infarkt, ütles koristajamutt oma sõbrannale – Jaen riisus sel ajal maja ääres mulluseid vahtralehti. Randi surm oli esimene märk muutustest. Mõne aja pärast teatas koristajamutt talle, et ta peab nüüd ära minema, kuna kliinik müüakse maha ja uued omanikud palkavad koristusfirma. Jaen ei öelnud midagi. Kuhu mul minnagi, mõtles ta öösel koikul lamades, ma elan ju siin, töötan!! Terves linnas ei teadnud ta kedagi, kes teda tunneks, süüa annaks või ööbida lubaks. Mälu algusest kuni praeguse hetkeni ei leidnud ta muud – prügikastid, pargid, majade soojasõlmed, heinakuhi äärelinna serval. Jaenile meenus hetkeks ka kiriku hooldemaja, kuid sealsed mälestused lõppesid ebameeldiva peavaluga. Ja siis, pärast tühje igilumiseid nädalaid, oli ta leidnud erakliiniku.

Kliinik vist vahetaski omanikku, kuna koristajamutti ta enam ei näinud. Ülemõde Stea kõndis endiselt igal varahommikul peauksest sisse, vaatamata Jaeni poolegi. Talv muutus kevadeks, lumi oli juba ammu kadunud. Maja värviti üle vaigu järele lõhnava helerohelise värviga. Nüüd ta enam raha ei saanud, kuid see ei tähendanud midagi – Jaen polnud kättesaadutki kulutanud. Söögipoolis jäeti talle hilisõhtuti musta prügikotti keeratult kuuriukse ette. Riideidki jätkus talle dr Randi toodud, kuurinurgas troonivast hiigelpambust piisavalt.

Jaenil polnud mingit vajadust kuhugi minna.

järgneb

Luuletus

Teatavasti on juba toimunud laiaulatuslik vaimne väljavalamine.
Toon teile näiteks ühe..näite.
Ise leidsin.

ELUJÕEL

Elujõel on oma pikkus —
see su hingeüllus-rikkus.
Mida võimsam mõtte ilu,
seda pikem jõel on elu.

Elujõel on oma sisu:
seal võib olla palju risu,
vihkamise saasta — nõge,
kui ei puhastata jõge.

Elujõel on salakarid -
vähe neid, kui jõge harid.
Vältida on neid nii lihtne,
tundes vetel kõiki ohte.

Elujõel on kerge nendel,
kellel voolusäng on kindel:
selleks on kõik kümme käsku
ja kui oled karma-usku.

Pilte; vaatamiseks.

 Autor - Glen Berry.

Tavameditsiini hinnangu järgi ei olnud pildi autor päris sobilik meie keskel elama.

Arstionud ei lasknud ka selle pildi autorit väga palju linna.

Eilne

Lõpuajad on kahtlemata huvitavad.
Kui nüüd otsida inimesi, kellest me peame või oleme kunagi pidanud, ja uurida, mida nad teevad, mida arvavad - näeme, et enamus neist on (pean silmas just meediakajastusi) ettevaatlikult vagusi. Tõsisem huvi nende isiku vastu toob esile tõdemuse, et nad on leidnud(või leidmas) o m a ja nahistavad tasakesi selles, püüdmata esile tükkida. Samuti on kallid kaasteelised teinekord kurtnud, et nende kunagine luuletajast-kirjanikust-ühiskonnategelasest lemmikarvamusliider on viimasel ajal lolliks-hulluks läinud, ajab veidrat, haakumatut soga...Kunagine kindel toetuspunkt on kadunud peamiselt lihtinimestel, mitte nende kunagistel iidolitel.
Nende "kunagiste tegijate" esiletükkimatusel on mitmeid põhjuseid, mis suuresti lähtuvad meedia olemusest. Minu tähelepanu on viimaseil aegul pälvinud  üks meedia "jõududest" - naeruvääristamisjõud. Olete ju isegi loonud endale mingi sõela, nn infoajastul ju peab mingigi sõel olema  - need, kes pole end meedias naeruvääristanud ja need kes seda on. Ja me ei kuluta ju iial aega nendele, kes end korra me jaoks naeruväärseks või tühiseks on teinud. "Miske olid noores eas, eluaeg sul seisab peas...", "Ükskord ment, eluaeg ment" jne jne..
Maailmastoimuva uued seletajad vandenõuteoreetikud (tänapäeval, nagu teate, on tekkinud tuhandeid vandenõuteooriaid, üks mahlakam, kui teine) aga naeratavad ja ütlevad seepeale nii: " Kui sa tahaksid midagi korralikult ära peita, kuhu sa siis selle peidaksid? Kas sinna, kus roidavad sajad-tuhanded "ainult tõsisest kohtadest" otsijad või sinna, kuhu need iialgi ei astu, kuna on end juba ette programmeerinud?"
D. Lessingu raamatus "Shikasta on üks tegelane öelnud nii: "/../Te ei mõista üht asja - inimesed ei usu niisuguseid asju. Ja kui nad neid kogevad, saavad neist sellised inimesed, keda teised inimesed ei usu. Karmid lood. /../
Tõesti karmid.

Õhtu teadus

Jena istus raamaturiiuli juures ja mõtles. Teadmised sellest ja tollest; demograafiast, sotsioloogiast, psühholoogiast koos riivavate, ühenduvate ja paralleelsete distsipliinidega asetsesid riiulitel korralikus reas, seljad pika joonlauaga ühetasa surutud. Tolm, jah, oli muidugi vaenlane, seda sai ka ülemistelt, tooli abil kättesaadavatest kõrgustest järjepidevalt imetud-pühitud. Ometigi ei olnud Jena rahul, rahulolematus oli kasvanud koos aegadega, eriti viimasteil poolaastatel. Tundus, justkui oleksid sealt kadunud tähtsaimad, põhialuseid ja   igikandvaid seisukohti sisaldavad teosed, millele olid oma tööd üles ehitanud järgmised ja järgmised kirjutajad.  Köiteid ei olnud koguselt vähem, kui enne, iga teadusharu oli saanud oma seljale väikese kleepkile all asuva sildikese koos värvipaberi tükiga, et kiiresti vajaminevat leida – nagu raamatukogus. S-39E, roosa täpp. K-69, sinine täpp. NM-149, kollane täpp. Jena vaatas riiuleid alt üles ja seejärel vasakult paremale.

Kõik olid alles.

Ometigi..Jena ei saanud enam kindel olla, kas tema süsteem oli ikka täiuslik, kas see ikka sisaldas kõike, mida selsamal hetkel maailmas mõeldi, arutati või juba teati. Artiklite kirjutamine, rääkimata keerulistest koolitöödest, oli lihtne. Oma mõtete sünteesimine oli natuke raskem, kuid ka mitte midagi võimatut. Selleks tuli võtta kõigi poolt tunnustatud alusteos(või teosed), lugeda seda uuesti ja veelkord uuesti; tabada autori kirjapanemata või kauduöeldud mõtteid; seejärel võtta kätte teine samasugune teos, seejärel kolmas.. Jenat hirmutas hoopis muu. Nimelt küsimus, kas aluseks võetud teos(Jena pidas end  rangelt teaduslikku meetodit järgivaks inimeseks) ikka viib välja selleni, mida Jena n ü ü d  öelda tahtis? Ja mida Jena üldse öelda tahab?

Jena vaatas uuesti raamatuselgi.  Raamatud tundusid olema kuivad ja mittemidagiütlevad, eriti vanemad teosed. Uuemad autorid komberdasid vanemate autorite teesides, ütlemata midagi uut, pöördelist või selgusttoovat. Kas see oli tõde, mis neis kirjas? Kus on tõde?

Jena tegi endale tassi teed, ise sama ajal kahtlemist jätkates. Võis ju olla, et kuskil, isegi kohalejõutavas kauguses asus samasugune riiulitäis teooriat, mis täiesti teistelt alustelt alates jõuab hoopis kolmandasse kohta välja? See on ju võimatu, ta peaks sellest ju teadma, arutles ta oma mõttes ja avas hetkeajel esimese kättesattuva raamatu.

„..„Selles peatükis rääkisime palju globaalsetest, riike, kontinente ja kogu Maakera haaravatest egregoridest. Kuid eksisteerib lugematu hulk väikeseid egregore, mis mõjutavad samuti inimese elu. Nagu näiteks perekonna egregor. Kui mehe ja naise suhetesse koguneb teatud hulk raskusi ja probleeme ja armastus taandub esimeselt positsioonilt, siis võib paari vahele tungida kolmas. Esialgu mitte see, keda te kohe arvasite, mitte mehe ega naise armuke. See kolmas on nendevaheline energeetiline vahendaja. Paari, perekonna egregor hakkab nüüd seda toitma. Mingil armastuse vähenemise etapil võib see vahendaja muutuda mõistusega olendiks. Iga vahendaja elab nende arvel, kelle vahel ta seisab ja on huvitatud sellest, et teda läbiks võimalikult rohkem energiat, et nad suhtleks läbi tema, mitte otse teineteisega.

Mida halvemad on paari suhted, seda võimsam on vahendaja ja siis haarab ta aktiivse positsiooni ja provotseerib neid vastavatele tegudele, sõnadele ja mõtetele. Samal ajal pole ta sellest huvitatud, et nad läheksid lahku, kuna siis jääb ta toidust ilma. Tekib situatsioon, kus koos on nagu kass ja koer, kuid teineteiseta elada ei suuda. Nii annavad inimesed suhete klaarimiseks läbi vahendaja ära suure osa oma energiast, püüdes teineteisele midagi tõestada ja imestavad, miks teine pool ei suuda lihtsatest tõdedest aru saada?

Sellega võib seletada, miks läbi võõra inimese jõuab kergemini kohale sama tõde, mis kõlas mitmeid kordi, kuid ei võetud lähedase inimese poolt vastu. Võõra inimesega toimub suhtlemine otse, seal vahendajat pole ja informatsiooni vastuvõtmine ning sellest arusaamine on täielikum. Kontrollige olukorda, ärge lubage egregoril sekkuda oma suhetesse.”

Jena sulges raamatu, saamata enam millestki aru. Tundmatu autor, tundmatud vastuolulised mõisted, veidrad mõtted.. S e e  ei olnud küll tema raamat, kindlasti mitte. Ehk mõne külalise jäetud? Jena pani ebakindla käega võõra raamatu tagasi, sinna, kus pidi kindlasti olema hoopis  t e m a  raamat ja võttis nüüd, minnes kindla peale, raamatu tähisega E56-R, see pidi olema üks tema põhilistest autoritest, kellele ta tugines.

Ja avas selle mustrilise järjehoidja kohalt:

.. nimetab egregori võimupüraniidi „kupliks“ või „mütsiks“. Ta kirjutab: „Tavainimese tee – see on ekslemine ühe või mitme kupli pimeduses. Iga kuppel katsub püüda oma lõksu, süsteemi lõksu võimalikult rohkem inimesi ja muuta neid pimedateks ja kuulekateks järgijateks-orjadeks. Iga selline kuppel sisendab oma orjadele, et ta on ainus. Iga kuppel kas eitab teisi kupleid kui mitteolemasolevaid või siis hävitab nad ja nende järgijad – neid, kes kujutavad ohtu talle enesele /.../ Iga sellise kupli tipus on olend, kes on lõpetanud oma arengu ja teatanud, et temast kõrgemat pole. Niimoodi luuakse jumalad. Jumal – see on arengu viimne piir, unistuste piir ja teda teeniva orja maailma piir /.../ Aga selleks, et näha maailma enda ümber, tuleb selle kupli alt pinnale tõusta ja vaadata seda maailma kõrvalt, vaba maailma poolt. Siin-seal selles vabas maailmas on laiali pillutud Jumalate kuplid, mille all viibivad vabatahtlikus orjuses lõksu püütud inimesed. Neid püütakse kinni kupli alla ja neile sisendatakse, et parim viis oma elu mööda saata on just siin, ja võttes inimeselt kõik – tema hinge, mõistuse, arenguvõimaluse -, annavad asemele lubadusi, lootuse, usu ja armastuse ning igavese õndsuse teispoolsuses.“

Jena ei saanud enam millestki aru.

Tänavavalgustid süttisid.

See

Virsikukollane valguseruut oli nihkunud voodi kohale, külmkapp kurises vaikselt ja Ooker istus, käpad keha all ja kissitas silmi.

Õuest ei kostnud pea kunagi hääli, tänav oli teisel pool maja, muruplatsi ja võrkaia taga. Aknast välja küünitades võis kaugemal näha paari üksikut vahtrapuud ja teeristi valgusfooride ning üksikute möödalibisevate autodega. Las see tehnika olla, mõtles Liia. Ei ole neil tegelastel ta vastu midagi. Ja tal on hetkel muudki teha.

Ta andis Ookrile süüa, istus voodile ja jäi aknasse vaatama

Samal hetkel oli ta oma Toas. Tema Tuba oli peaaegu sarnane päris toaga, sest Liia ei tundnud mingit vajadust midagi kujundada, sobitada, eimingit tõmmet millegi uue, teistsuguse, kasvõi turvalisema poole. Kui ta end kuskil juba rahulikult ja segamatuna tundis, siis võis selle kõik mõtlemata üle kanda kuitahes paljudesse tubadesse. Kuid Liiale aitas ühest. Sama diivan, aken, seisev aeg, hilissügisene oranzikas päike.

Aken suurenes ja liikus diivanile lähemale. Poolelutu linnaäär selles oli kadunud ja koha loovutanud uuele vaatele.

Nüüd oli ta lõunamaises linnas.

Vaated pilvelõhkujaile, kirikutele ja minarettidele, värelev, roosakaskuldne päikesekuum õhk ja intensiivsed hääled tungisid Liia Tuppa, vallutades kogu nähtava ruumi ja nõudes kogu tähelepanu. Tänavail sõeluvad mootorsõidukid läbisegi valgetes riietes tõmmude inimestega, tossavad väliköögid hõikuvate kokkadega ning minaretist kostev-kaeblev vaimulikuhääl täitsid kogu Toa. Pikk kõhn hoolitsetud habemega mees lükkas oma jalgratast Liia eest mööda. Ta silmad noogutasid Liiale tervituseks ja kadusid siis rahvasumma. Kõlk-kõll, kuulis Liia veel rattakella kilkeid vastuseks tänavakivide sõbralikele müksudele. Pikas mustas autos rääkisid omavahel kaks meest ja naine. Naine rääkis neist üle, vahel kätega jõuliselt viibeldes. Üks meestest süütas sigareti ja avas autoukse. Mööda kõndis salgake lapsi, näod tõsised ja samm kiire.

Liia teadis, et see kõik on päriselt kuskil olemas – linn, hääled, inimesed. Kümned, sajad linnad, külad, kodud, jõed ja nimetud paigad tulid ja läksid, olles enne oma oleviku vaatlejale avanud.

Liia vaatles.

Tunde, päevi, nädalaid, just nii, nagu ta lapseeast saadik oli teinud. Iga päev ja nii kogu elu kuni siiamaani. Elu, mida ta ei pidanud kellegagi jagama, keegi ei teadnudki, mida see kummaline vaikiv ja tähelepandamatu tüdruk oma eluga teeb. Ainuke mure oli oma Ruumi, oma Toa loomine, mida ta pidi alati uuesti looma – nii kodus, isa juures, erikoolis ja nüüd siin, linnas.

Nüüdseks teadis Liia kõike, mis tema väikeses korterimaailmas ja kõigis ülejäänud maailmades toimub, kuna ta oli alati kohal. Kohtades, mis ilmusid ta juurde siis, kui ta tahtis. Kohtades, mis talle meeldisid. Kohtades, mis tundusid algusel arusaamatud või sündmustevabad, kuid pikemal vaatlemisel vaat et huvitavamadki. Neid sai omatahtsi vaadata kui raamatuid, mida avati täpselt kindamustrilise järjehoidja kohalt. Raamatukogutäite kaupa loetud ja lugemata raamatuid ootamas rahulikult oma järge, end samal hetkel ja igavesti  üle kirjutamas.

Mäed, mõtles Liia, täna peaks mägesid vaatama.

Ooker magas.

järgneb

Suurmeeste elust ja loost

Ükskord sisenend Estonia teatri vestibüüli alkoholilõhnaline Artur Kapp, näind sääl teatripiletit ostvat põlvpükstes Veljo Tormist, pannud käe talle õlale ja öelnd: "Jumal õnnistagu sind!"
Ja astund edasi.

Kõik, mida sa näed

Olete ikka kindel, et te teate, milline elukas teil kodus diivanil vedeleb?

See

Rena pidi tulema alles homme õhtul. Ma saan ju hästi hakkama, mõtles Liia ja valas kuuma vee tassi.

Öösel ärkas ja kuulatas Liia mitu korda, kas kõik hääled, mis päeval kuidagi tahaplaanile jäid, ikka korrapäraselt kostuvad. Mõnel ööl oli köögist kuulda ebakorrapärast tiksumist, teinekord jälle tabas kõrv vannitoa seintesse peidetud torudest läbi voolava vee tugevat ja ühtlast pahinat. Külmkapp urises meloodiliselt keset korrapärast hämarust. Märgutuled üle korteri – 2 külmkapil, 1 teleril, 1 vannitoa lülitil – hõõgusid tasa. Miski ei sundinud  tähelepanu kontsentreerima, miski ei ähvardanud ega nõudnud märkamist. Ka Ooker kontrollis oma öistel käikudel kuulmatult liikudes asjade seisu.

Liia teadis, et tegelikult teda siiski jälgitakse. Juba ammu, kodukülas, oli Liia tolleaegne sotsiaaltöötaja küsinud, et kas Liiale ei tundu, et kui ta telekat vaatab, vaadatakse sama ekraani teiselt poolt teda, Liiat. Et kusagil asuv keegi(võibolla isegi palju keegisid) vaatab, kuidas Liia sööb, pesu triigib või raamatut loeb. Liia seda ei uskunud, see tundus täiesti võimatu. Mitte niivõrd tehniliselt kui põhimõtteliselt. Sest - keda küll võiks huvitada tema, Liia, omasoodu kulgev elu? Nemad, masinad, olid kahtlemata hingestatud, kuid nagu Liiagi, täitmas oma ettemääratud ülesandeid ja omamata liigset huvi naabrite vastu.

Ei, selles suhtes oli telekas ohutu. Liia kartis natuke seda, et tema isik ei sobi sellesse juba toimivasse kooslusse; tasakaalu pärast. Kass võibolla küll, aga tema?Asjadel peab ju olema oma ainulaadne hing, mille on sulgenud sinna veelgi võimsamad teadvused – väljamõtlejad, projekteerijad, ehitajad-koostajad, pakendajad, müüjad. Rääkimata eelmistest kasutajatest. Neid võis muidugi ka mitte olemas olnud olla. Aga kõik see pidi ju kuidagi mõjutama pealtnäha elutuid masinaid. Triikraud, röster ja muusikakeskus olid talle küll uuena toodud; telekas, keedukann, külmik ja pesumasin olid juba enne seal. Kas eelmised kasutajad olid neid asju hoidnud, nendega õieti ja hästi käitunud? Võibolla hoiti külmikus midagi sellist, mida poleks pidanud? Või taoti ust jalaga kinni? Ehk vaadati telekast ainult õudukaid ja vägivalda? Rääkimata mittesihipärasest kasutamisest(sellise väljendi leidis Liia röstri kasutusjuhendist). Kas on ikka õige vannitoa elektripirni vahetada, ronides pesumasina peale? Aeg-ajalt juurdles Liia selliste probleemide kallal, kuid mitte pidevalt.Ta oli loomas omaenda pisikest harmooniasaart, kohta, kus vastuolusid pole ja Liia oleks tasakaalukeeleks inimeste maailma ja selle korteri vahel. Liiat ei häirinud asjade omadused  - nad võisid olla kasutud, halvasti või üldse mitte töötada ja olla täiesti otstarbetud, kui neile seda tõesti vaja oli. Kõige raskem oligi aru saada, millist käitumist nad uuelt elanikult ootasid. Sest vaevalt neil nüüd täiesti ükskõik oli. Liia arvas, et nende vastastikune kohanemisperiood alles kestab. Asjad võisid nooremad olla, kui tema, kuid paremini mäletada. Liiaga oli vastupidi.

Esialgu, jah, tundus kõik laabuvat. Pesumasin läks käima ainult siis, kui ta luugi mürtsuga kinni lõi. Triikrauale ei meeldinud pikendusjuhe, ta lõi kaitsmed paar korda välja ja nõustus töötama ainult seinakontaktist. Rena vaatas pikendusjuhet kahtlustavalt ja proovis seda kasutada pesumasina juures. Pesumasinal polnud juhtme vastu midagi ja uurimine jäi esialgu sinnapaika. Teler ja külmik ei olnud oma olemust vist veel täielikult avanud.

Kunagi ammu käis Liia külaalgkoolis ja peale seda sanatoorses erikoolis. Ta ei mäletanud ka neist aegadest peaaegu midagi. Vahepeal, telerist klaverikontserte vaadates, meenus talle erikooli noor muusikaõpetaja Joas. Too istus klaveri taha vaid siis, kui õpilastega sehkendamine teda tõsiselt tüüdanud oli ja mängis tavaliselt mitu tundi järjest. Liia oli tavaliselt õpetaja ainuke andunud kuulaja, kõndides kohale ka kaugeimast majanurgast. Ülejäänu  - klassikaaslased, õppimine, eluolu – hajusid ja murenesid neil hetkil tajumatuks, hallergavaks tolmuks. Pärast erikooli pidi ta tagasi isa juurde minema, kuid ka see periood – samasugune tuhmunud laast omataoliste laekas – ei kestnud kaua. Sotsiaaltöötaja käis nende juures korduvalt, ükskord viis ta Liia linna, vana prillide ja kortsulise näoga arstionu juurde ja mõne aja pärast tuli Liial asuda elama linnakorterisse. Nüüd oli tal uus sotsiaaltöötaja, Rena, kes küsis alatasa, et kuidas läheb ja tõi alati liiga palju śüüa. Ka isa käis korra.

Kõik ta elus oli juhtunud järjest ja seostatult. Just nii pidigi minema ja see, mis hetkel toimus ja olemas oli, vastas sellele, millisena Liia maailma alati ette kujutanud oli. Ning kõige tähtsa üle omas Liia täielikku kontrolli. Minevik, kui seda keegi üldse tahtis ette kujutada või mäletada, oli oma valmissaanud kujul kuhugi eemaldunud ja tähtsuse minetanud. See, mis tulevikus tulla võis, oli rohkem aimatav ja kindlasti olulisem, kuid mitte väga – kõik eesootav tiksus lihtsalt ja arusaadaval rütmil olevaks. Olevakssaamise hetk oli aga tähtis ja Liia oli nüüd alati ja igavesti kõige toimuva keskpunkt.

järgneb..

On kahte sorti inimesi

Kõndisin kalleimaga mööda varakevadist suvituslinna, süües banaani.
Oli see vast hea, natuke ülevalminud vili, sõin mõnuga.
Vastavatud odavkaupluse lähedal tuli meile vastu suvine, kirjudes lühkarites oss.
"Peremees, kas suitsu saad anda?..aaei, sa sööd ju banaani, jah, ehehee..."
Ja kõndis edasi.
Hea, kui on arusaajaid ja taiplikke inimesi.

Kultuuriloost; noppeid

Rannap tulnd Ameerikast tagasi ja kõndind Harju tänaval.
Nõgisto tulnd vastu.
Rannap:"Kle Nõka, kassa uutmoodi masturbeerida ka oskad?"
"Ei.."
"No siis pead vanamoodi edasi laskma!" teatand Rannap.

See

Ooker haigutas kihvade välkudes ja keris end väärikalt diivani laiale käsitoele.

See, kes elas külmkapis, oli vait. Muidugi, kapp oli ju süüa täis ostetud. Liia ei saanud küll kunagi aru, et midagi oleks sealt ülemäära kiiresti vähenenud või kadunud, aga ikkagi.. Ta piilus külmiku taha, lootes näha vilksatavat sabatutti, kasvõi aimata mõnd vaimu, varju või teistmoodi hingust, kuid ei, ei mingeid muutusi.. Tolmune ja surisev hämarus vahtis talle uudishimulikult vastu, justkui soovides öelda – tervist! Mida teile?

Liia istus diivanile ja silitas mõtlikult Ookri lüheldast karva.

Hoolimata faktidest oli ta kindel, et külmkapp oli asustatud, nagu ka teler, pesumasin, röster, triikraud ja kiirkeedukann. Ja muusikakeskus. Tõenäoliselt oli neilgi mingisugune hing. Ei, see ei olnud päris nii, nagu raamatutes. Need polnud päris haldjad, härjapõlvlased, kodukäijad või mingid kurivaimud, kes öö saabudes peidupaigust välja imbusid ja omi salajasi tegusid alustasid. Kõik oli hoopis teistmoodi. Kaitsevaimud, arvas Liia pärast paarikuulist üürikorteris viibimist. Telerivaim ei lubanud telekasti kunagi vooluvõrgust välja lülitada, vaid nõudis ootereziimi – öösiti voodis lebades kujutas Liia ette, et hägus punane tuluke on teleka-olendi silm. Esialgu tõmbas ta tugitooli voodile lähemale, et silm teda ei näeks, kuid harjus peagi. Muusikakeskuse kaitsevaim ei lubanud klõbistada keerulises nupurägastikus, teavitades sellest Liiat erkrohelise teatega „error” väikesel displeil. Pärast mõningat arupidamist loobus Liia liigsetest liigutustest. Raadio hakkas tööle kohe pärast sisselülitamist ning plaadimängija käivitamine nõudis kolme nupuvajutust.

Ja ka muusikakeskus taltus.

Röstrielanik oli natuke tujukam. Käsitsi lõigatud ovaalne saiaviil ei hüpanud viisakalt välja, vaid jäi poole peale kinni, niiet Liia pidi seda kahvlisabaga õigel hetkel aitama. Röstri korpus oli kuum ja kõrvetas sõrmi. Nüüd lasi Liia osta endale ainult viilutatud ja kandilist, veidi saepurumaitselist saia – ja röstrigagi oli sõlmitud rahu.

Muidugi, igasuguseid asju-esemeid oli tema jaoks esialgu natuke palju.

Kaugest külakohast, kust Liia pärit, võtis ta linna kaasa ainult väheldase seljakoti ja lootuse, et uus kodu tähendab, vähemalt alguses, üsna asjavaba elu. Ta isa, eraklik numismaatik-kollektsionäär, oli ta pakkimisi mureliku pilguga saatnud, kuid ei öelnud midagi. Ta ei olnud öelnud pea kunagi midagi, niikaua, kui Liia teda mäletas. Kolme nädala pärast tuleb isa teda igatahes vaatama – Liiat ja tema asju. Ookrit vaatas ta ise, iga päev. Oma emast ei teadnud Liia midagi.

Liia pani teekannu gaasipliidile ja süütas siniste teravate otstega leekideringi. Gaasipliidis ei elanud vist siiski keegi, ka sellega veekeetmine oli harjumuspärasem. Rohelisele läikivale teepakile oli käänulise shriftiga kirjutatud „Indian Star”. Teepudi kõhises tasakesi, kui Liia seda tassipõhja valas.

Ooker kikitas kõrvu, kõndis lähemale ja nühkis sabaga Liia jalgu.

„Klmkllmlkll” laulis teekann.

järgneb..

R nagu rakett

Olgu teistega, kuidas on, aga Cuddles võttis meie raketi kohe omaks.
"Mäu!" ütles ta ja ajas end esikäppadega raketi najale püsti.
Betty vaatas kassi ja seejärel mind.
"Mina arvan, et Jiwah mõtles midagi taolist." Ta silitas plastist raketikeret õrnalt ja eemaldas sellelt nähtamatu kübeme.
Jiwah oli lilla kolmnurga nimi, kes ennelõunal meie juurde tuli ja meil raketi ehitada palus.
Alguses me nägime ainult õhus hõljuvat kolmnurka, pärast lõunasööki (Mamma teeb t õ e l i s e l t häid kotlette) hakkas see rääkima ja tutvustas end meile, see kõlas nagu "Jhvh". Me just matsime Bettyga maha ühe kondi ja mõtlesime, mida öelda, alati ju öeldakse midagi, kui midagi maetakse; see mida jorjenid ja kõrval kasvav kõrvits arvavad, ei tule ju arvesse, nad on niigi ühed lobamokad.
Ja siis tuligi Jiwah.
Igatahes oli see nüüd valmis.
Rakett.
Just selline, nagu me uudistes näinud oleme, doktor Rand ei luba meil midagi muud peale uudiste vaadata, aga me tavaliselt ei tahagi. Me oleme aias ja kui vihma sajab, siis aiamajas.
Mamma tuli aeda ja nägi raketti.
"Oi taevake, lapsed! Mis see on?"
Me ei öelnud midagi, eemal iiriste vahel hõljuv lilla kolmnurk oli samuti vakka.

Hommikuks oli mamma ümber raketi istutanud flokse ja tsinniaid. Linnud laulsid kellakümneses päikeselõõsas ja Jiwah hõljus rahulolevalt ümber raketi. "Ma ütlen teile, kui minek on."
Me noogutasime.

Religiooniloost; säilmeid

Va Pühalepa Senkbuss ( A. v. Sengbusch) sõi kole palju. Iga pääv pidand tüdrukud talle külimitu rukkijahu pudruks keetma. Ühe lõuna olnd kange rutt ja pudru jäänd keetmata. Kui Senkbuss kirjutand kriidiga kööki kapi uksele kolm korda suurte tähtedega: pudru, pudru, pudru!!

Senkbuss oli ikke nisuke riukamees, keis Eltermaa kõrtsus ja tahtis kangesti nisukest mõistatust kuulda, mida ta põleks osand muistatada. Kõrtsus ka ulk mehi koos ja igaüks katsund panna oma raskemad ja keerulisemad välja, aga Senkbus saand kõik üles. Üks tüdruk olnd ka seal, see ütelnd: „Mool on nisuke muistatus, mida õpetaja-ärra küll üles ei saa.“ See olnd aga nii rumal, et tüdruk põle teiste seas julgend seda anda, oidnd siis isi ukselingist kinni ja ütelnd: „Mis see on: kaks luust t*ra n*kkuvad ühte puust p*tsi.“ Tüdruk pannud kohe uksest välja, niipea kui saand seda ütelnd. Äi Senkbus põle seda üles saand. Ta ostnd ikke pisikseid timpsaiu, kuivatand need kodu ära ja annud igale inimesele, kes taale ea mõistatuse and. Selle peale aga Senkbus üind: „Tooge ta tagasi, kus ta sai! Kolm saia selle muistatuse eest!!

Kord olnud Kambjas üks õpetaja. Õpetaja - muidu ladna mees - andnud süüa ja juua, aga palka, seda ei taha anda. Olnud kah üks seakarjus ja läinud küsima õpetaja käest palka. Ei õpetaja anna. Noh, seakarjusel nõu kallis, et mis sa, hing, tahad teha, palka kätte ei saa ja karjas käi ikka vanaviisi.
Tulnud siis pühapäeva hommik ja seakarjus roninud kõrge puu otsa. Õpetaja tulnud hommiku vara jalutama ja läinud seakarjusest mööda.
Seakarjus hüüdnud puu otsast: "Siilemann!" (Siilemann olnud õpetaja nimi.)
Siilemann läinud ikka edasi.
Veel hüüdnud hääl kõrgest: "Siilemann!"
Õpetaja lasknud põlvili maha ja ütlenud: "Issand, sinu sulane kuuleb."
"Anna tsiakarjusele palk kätte!" käskinud hääl ülevalt.
Noh, õpetaja tulnud maast üles ja läinud oma teed edasi.
Poiss ka teisel päeval õpetaja manu ja palka küsima. Õpetaja maksnud ka kopika pealt poisile palga välja.

Tervist.

Mul on suur rõõm teid siin kohata, head tuntud ja tundmatud külastajad.
Kuna mul pole mingitki ettekujutust, milline see p ä r i s blogi(kajam on ehk parem sõna) peaks olema, ei vaeva ma selle üle ka palju oma pääkolu.
Mis tähendab omakorda, et kirjutan siis kui pähe tuleb sellest, mis pähe tuleb.
Kinnitan, käsi Urantia Raamatul, et ma pole seestunud, vaimolenditega ei lävi, teadvus püsib ilusti tavapärases seisundis, suu matsub ja jalg tatsub. Loen ajalehti ja raamatuid, kuulan muusikat, vaatan niisama ringi ja magan hästi.
Seetõttu ärge imestage, kui kajami sisu teid igakord ja otsekohe ei kõneta. See võib juhtuda ka hiljem.
Aga kommentaarid ja küsimused on ikka ja alati oodatud.

Teie Tuukan