Religiooniloost; säilmeid

Va Pühalepa Senkbuss ( A. v. Sengbusch) sõi kole palju. Iga pääv pidand tüdrukud talle külimitu rukkijahu pudruks keetma. Ühe lõuna olnd kange rutt ja pudru jäänd keetmata. Kui Senkbuss kirjutand kriidiga kööki kapi uksele kolm korda suurte tähtedega: pudru, pudru, pudru!!

Senkbuss oli ikke nisuke riukamees, keis Eltermaa kõrtsus ja tahtis kangesti nisukest mõistatust kuulda, mida ta põleks osand muistatada. Kõrtsus ka ulk mehi koos ja igaüks katsund panna oma raskemad ja keerulisemad välja, aga Senkbus saand kõik üles. Üks tüdruk olnd ka seal, see ütelnd: „Mool on nisuke muistatus, mida õpetaja-ärra küll üles ei saa.“ See olnd aga nii rumal, et tüdruk põle teiste seas julgend seda anda, oidnd siis isi ukselingist kinni ja ütelnd: „Mis see on: kaks luust t*ra n*kkuvad ühte puust p*tsi.“ Tüdruk pannud kohe uksest välja, niipea kui saand seda ütelnd. Äi Senkbus põle seda üles saand. Ta ostnd ikke pisikseid timpsaiu, kuivatand need kodu ära ja annud igale inimesele, kes taale ea mõistatuse and. Selle peale aga Senkbus üind: „Tooge ta tagasi, kus ta sai! Kolm saia selle muistatuse eest!!

Kord olnud Kambjas üks õpetaja. Õpetaja - muidu ladna mees - andnud süüa ja juua, aga palka, seda ei taha anda. Olnud kah üks seakarjus ja läinud küsima õpetaja käest palka. Ei õpetaja anna. Noh, seakarjusel nõu kallis, et mis sa, hing, tahad teha, palka kätte ei saa ja karjas käi ikka vanaviisi.
Tulnud siis pühapäeva hommik ja seakarjus roninud kõrge puu otsa. Õpetaja tulnud hommiku vara jalutama ja läinud seakarjusest mööda.
Seakarjus hüüdnud puu otsast: "Siilemann!" (Siilemann olnud õpetaja nimi.)
Siilemann läinud ikka edasi.
Veel hüüdnud hääl kõrgest: "Siilemann!"
Õpetaja lasknud põlvili maha ja ütlenud: "Issand, sinu sulane kuuleb."
"Anna tsiakarjusele palk kätte!" käskinud hääl ülevalt.
Noh, õpetaja tulnud maast üles ja läinud oma teed edasi.
Poiss ka teisel päeval õpetaja manu ja palka küsima. Õpetaja maksnud ka kopika pealt poisile palga välja.