Wednesday, December 12, 2012

Oli ja on

Kiti elab hästi.
Tapeeti, mida küünistega nii vahvalt hüppelt kiskuda saab, saab kistud siis kui vaja ja niipalju kui vaja. Ema ei ole küll vaimustatud sellisest tegevusest, aga ega puhtapaljad manitsused ole ühtegi tegijat tegevustest võõrutanud. Territoorium maja näol on suur ja seitsme kuu vanuselt kassitüdrukult ei oota keegi täielikku teadmist selles juhtuvast, rääkimata veel kontrollist.
Kuid Kiti püüab.
Eks ikka hästi hakkama saada; aga  ka hiiri, keda sel aastal ema arvates kuidagi väga palju olevat.
Ja alati on ju muutusi! Ikka juhtub vahel diivani tagant kostuma veidraid hääli, külaliste kotid-saapad lõhnavad mõnikord tundmatute maade ja merede järele, mööduv lumekoristusmasin vilgutab oma suuri kollaseid silmi ning voodid, need voodid on alati nii pehmed!
Kiti on ise ka pehme, ehkki karv on tal lühike. Veel on Kitil väike, ainult temale kuuluv erinevus  - taevake, sellel on ju seitse varvast igal käpal, hüüdis ema, kui Kiti esimest korda koju tuli. (Kõik teavad, et koju tullakse, mitte ei tooda. Leiba tuuakse, mitte hingega olevust.) Käpad, jah, on küll teistmoodi, kuid jooksmist lisavarbad ei sega. Oi, kui roosad südamed sul siin käpa all on, kiidab ema ja näitab teistelegi - kui parasjagu on, kelle käppasid näidata. Näitus ja muu tsirkus on poosetamiseks ja uhkeldamiseks; normaalsed olendid elavad rahulikku ja toimekat elu.
Kiti tulemisega on siiski ka omaette lugu. Enne Kitit võis vabalt olla ka mittemidagi, olematus, kuid ema väidab, et kolmevärviline kiisu on selles majas tänavapoolsel aknalaual alati peesitanud juba 15 aastat. Kõik, kes üle tee, sädelevate sibulkuplitega  kirikus käisid, teadsid, et just sellel kohal võib kindlal kellaajal näha just sellist uhket looma.  Ja nii aastast aastasse. Nõnda, et Kitil on nüüd au ja kohustus olla traditsiooni jätkaja.
Ehk siis üks maailma kandjatest.

No comments:

Post a Comment