"Mäu!" ütles ta ja ajas end esikäppadega raketi najale püsti.
Betty vaatas kassi ja seejärel mind.
"Mina arvan, et Jiwah mõtles midagi taolist." Ta silitas plastist raketikeret õrnalt ja eemaldas sellelt nähtamatu kübeme.
Jiwah oli lilla kolmnurga nimi, kes ennelõunal meie juurde tuli ja meil raketi ehitada palus.
Alguses me nägime ainult õhus hõljuvat kolmnurka, pärast lõunasööki (Mamma teeb t õ e l i s e l t häid kotlette) hakkas see rääkima ja tutvustas end meile, see kõlas nagu "Jhvh". Me just matsime Bettyga maha ühe kondi ja mõtlesime, mida öelda, alati ju öeldakse midagi, kui midagi maetakse; see mida jorjenid ja kõrval kasvav kõrvits arvavad, ei tule ju arvesse, nad on niigi ühed lobamokad.
Ja siis tuligi Jiwah.
Igatahes oli see nüüd valmis.
Rakett.
Just selline, nagu me uudistes näinud oleme, doktor Rand ei luba meil midagi muud peale uudiste vaadata, aga me tavaliselt ei tahagi. Me oleme aias ja kui vihma sajab, siis aiamajas.
Mamma tuli aeda ja nägi raketti.
"Oi taevake, lapsed! Mis see on?"
Me ei öelnud midagi, eemal iiriste vahel hõljuv lilla kolmnurk oli samuti vakka.
Hommikuks oli mamma ümber raketi istutanud flokse ja tsinniaid. Linnud laulsid kellakümneses päikeselõõsas ja Jiwah hõljus rahulolevalt ümber raketi. "Ma ütlen teile, kui minek on."
Me noogutasime.
No comments:
Post a Comment