Püha raamat

Nii see on

http://jaakvalge.blogspot.com/2014/12/jaak-valge-johannes-vares-barbarus.html

Kodu, kodu

Nahkadega kaetud püstkoda seisis künka nõlval. Oli hiline õhtu, peaaegu öö, tuul sahistas kuivanud rohukõrtes ning kõrgelt taevast, pilvede vahelt paistis õrnalt helendav kuu. Isa ja suured vennad olid läinud põtru ajama, ema ja väike Sudi hakkasid aga magama minema. Sudi teatas voodist:

„Ema, ma tahan veel väljas olla, tahan  veel korraks jõge vaadata!“

„Ei, Sudi,“ vastas ema, „jõemees on nüüd ise vett vaatamas, jõenaine kaldal kõndimas. Vaata sina homme!“  Sudi  püüdis magama jääda, kuid und ei tulnud. Kui ema oli magama jäänud, puges Sudi voodist välja ning kõndis jõe äärde. Kalanahast õmmeldud riietega mees kõndis jõe ääres ja laulis:

„ Voola, kulda, voola, hõbeda, jõua mu maja peale,  tule mu toa peale!“

 Sudi  läks mehe juurde ja ütles: „Näita mulle oma maja, näita mulle oma tuba!“

Mees võttis Sudil käest kinni ja nad istusid koos pilliroost punutud paati, mis oli väikeste kivikestega kaunistatud ning mida vedasid hõbeselgadega särjed.  Jõemees viis ta sügavale jõe põhja, oma vesijuurtest ja pehkinud puutüvedest ehitatud suurde majja. Akna taga ujusid kuldsed ja hõbedased kalad, jõemehe naine keetis lee kohal suppi. Nad asusid sööma. Kui supp oli söödud,  küsis jõemees:

„Meil ei ole lapsi, kas sa tahad meie juurde elama jääda? Ma teen sulle puujuurtest ja pilliroost põimitud vankri, mis on kaunistatud kalaluude ja jõekarpidega ja seda hakkavad vedama angerjad. Hakkame koos jõge valvama. Päeval hakkame jõe põhjas kõndima, kuuvalgel jõe ääres jalutama!“ 

Jõenaine küsis: “Kas sa tahad meie juurde elama jääda?  Ma annan sulle hõbedast peaga kuldse noa ja me toome iga päev sellist jõetoitu, mida aga soovime!“

Sudi mõtles natuke, kuid ütles siis: “Aitäh, jõemees, aitäh, jõenaine. Ma pean nüüd koju tagasi minema.“ Jõenaine  andis Sudile kingituseks peotäie läikivaid jõekarpe ja jõemees viis ta tagasi kaldale.

Sudi jooksis koju, puges soojade nahkade alla ning vaatas tasa hõõguvate süte paistel kõigis vikerkaarevärvides küütlevaid jõekarpe niikaua, kuni magama jäi.

Kuidas edasi?

Goltzman läheb ühel ilusal hommikul vastava ametniku juurde ja teatab:
"Mulle aitab. Tahan emigreeruda Iisraeli!"
"Miks küll ometi, Isaak Leibovitsh?" imestab ametnik. "Elul pole ju praegu vigagi?"
"Homovärgi pärast!" teatab Goltzman.
"???"
"No vaadake ise. Stalini ajal lasti selle pärast maha, Brezhnevi ajal pandi vangi, praegu pidi гомосятина täitsa normaalne olema. Aga mina tahan enne minema saada, kui see igaühele kohustuslikuks muudetakse!"

Kas sul on õigus?

Kesse`nd enam teab, kuis ja kas see täpselt oli, aga rahvasuu räägib, et kui II riigikogu ajal olnd endine staabikirjutaja Hans Heidemann tubli kommar ja ametiühingnik, juhtund ikka, et kirglistel vaidlustel olla hansukesest lihtlabaselt üle sõidetud.
Mis sest, et tal mõnikord pärast õigus kah olnd.
Habeme värisedes "Mul oli ju õigus!!" porisenud mehikesele lähenenud ühekorra Artur Tupits ja öelnud:
 "Kui sul oli õigus, aja püksid maha! Ja jätagi maha!! Ja kui keegi peaks mööda minema ja küsima, et miks sul püksid maas on, siis ütle: "Mul oli õigus!""

Vaiksel Piusa jõel

Eesti piirivalvurid jalutavad kargel sügishommikul Piusa jõe ääres, kõht kenasti tatraputru täis.
Korraga viipab üks teisele:
"Näe, Kevin, neeger ujub, raisk! Tõmbaks talle automaadist, ah?"
"A kui ta vastu laseb?"
 "Ei usu; mis me talle teinud oleme? "

Paras palk pahale

Äärmiselt usaldusväärne allikas jutustas mulle tõestisündinud loo, mis oli saanud kuldsete kaheksakümnendate ühel päeval ehedaks reaalsuseks suures Tartu mööblivabrikus.
Olnd nii, et seal töötand üks härra, Sääsk(55) või midagi taolist perenimeks.
Härral olnd huvitav harrastus - käind teine märkmikuga(nahkkaaned, rahvakunstikoondis Uku) ümber vabrikut ringi ja pand aga kirja(keeleots suust väljas) et kes üle taguotsa tööd tegi, viilis või tinutas, ülemusi klatshis, liiga palju suitsupausil käis või lihtsalt vastalise näoga oli.
Pärast näitand muidugi direktorile ette.
Selline asetumus kollektiivi suhtekaardil tõi kaasa vastandlikud hinnangud - esiteks ülim põlgus kolleegide poolt(Vasja(49) näiteks, keda peale vangiskäiku sunniti inimesestuma territooriumi luuates, luband pärast iga palgapäeva Sääsel lambid looja lüüa; tal pohhui.) ja teiseltpoolt selge ja sügav tunnustus juhtkonna poolt, mis väljendus korra ka materiaalselt - sõiduauto ZAZ 968 näol.
Ükskord olnd aga nõnda, et tualetid ei töötanud.
Ummistus, klassikaline ummistus.
Prooviti halva ja heaga, kuni direktor kutsus välja keevitaja Slavka(33), kes saand ülesandeks halvast torust keevitusega jupp vahelt välja lõigata. Siis saab korralikult puhastada.
Et aga Sääsk esmasest infoväljast mentaalselt välja lülitatud oli, ei teadnud too midagi, murdis kinniteibitud tuttavast uksest sisse ja asus korralagedust ja vastikuid vembumehi kirudes kahe tellise peale mõnusalt "asendisse".
Kahjuks käivitus samal hetkel toru sees allkorrusel tegutseva Slavka käe läbi  ainult keevitajate ja torumeeste koosmeelele arusaadav keemilis-füüsikaline protsess.
Las explosion, la merde, le choc - kui püüda kirjeldada toimunut, jääda keeleliselt euroopalikuks ning mitte kasutada selhetkel-selkohal pruugitud väljendeid.
Kojuhiiliva Sääse juuksed olid meenutanud maisipulki, meenutab pealtnägija Igor(61).