Eilne

Lõpuajad on kahtlemata huvitavad.
Kui nüüd otsida inimesi, kellest me peame või oleme kunagi pidanud, ja uurida, mida nad teevad, mida arvavad - näeme, et enamus neist on (pean silmas just meediakajastusi) ettevaatlikult vagusi. Tõsisem huvi nende isiku vastu toob esile tõdemuse, et nad on leidnud(või leidmas) o m a ja nahistavad tasakesi selles, püüdmata esile tükkida. Samuti on kallid kaasteelised teinekord kurtnud, et nende kunagine luuletajast-kirjanikust-ühiskonnategelasest lemmikarvamusliider on viimasel ajal lolliks-hulluks läinud, ajab veidrat, haakumatut soga...Kunagine kindel toetuspunkt on kadunud peamiselt lihtinimestel, mitte nende kunagistel iidolitel.
Nende "kunagiste tegijate" esiletükkimatusel on mitmeid põhjuseid, mis suuresti lähtuvad meedia olemusest. Minu tähelepanu on viimaseil aegul pälvinud  üks meedia "jõududest" - naeruvääristamisjõud. Olete ju isegi loonud endale mingi sõela, nn infoajastul ju peab mingigi sõel olema  - need, kes pole end meedias naeruvääristanud ja need kes seda on. Ja me ei kuluta ju iial aega nendele, kes end korra me jaoks naeruväärseks või tühiseks on teinud. "Miske olid noores eas, eluaeg sul seisab peas...", "Ükskord ment, eluaeg ment" jne jne..
Maailmastoimuva uued seletajad vandenõuteoreetikud (tänapäeval, nagu teate, on tekkinud tuhandeid vandenõuteooriaid, üks mahlakam, kui teine) aga naeratavad ja ütlevad seepeale nii: " Kui sa tahaksid midagi korralikult ära peita, kuhu sa siis selle peidaksid? Kas sinna, kus roidavad sajad-tuhanded "ainult tõsisest kohtadest" otsijad või sinna, kuhu need iialgi ei astu, kuna on end juba ette programmeerinud?"
D. Lessingu raamatus "Shikasta on üks tegelane öelnud nii: "/../Te ei mõista üht asja - inimesed ei usu niisuguseid asju. Ja kui nad neid kogevad, saavad neist sellised inimesed, keda teised inimesed ei usu. Karmid lood. /../
Tõesti karmid.