Kop-kop-kop!

Meeli(6) ei andnud nädalapäevad vanavanematele asu - tema tahab õhtul, peale vanaisa spordiuudiseid, "kollifilmi" vaadata. Reklaam, kurask, lapse jälle kätte saanud, vangutas vanaema pead ja ei tahtnud kollikast esiti kuuldagi. Meeli oli aga igati viks ja tubli, aitas poest asju tuua, koristas voodi alt ja pealt ja mänguasjakastist kõik mustad sokid-särgid ära ning toppis (tooli abil) pesumasinasse; pesi Kirru söögikausid puhtaks jne jne, niiet vanaemal-isal oli tõeliselt raske oodatava linateose omadusi verbaalselt pisendada. Vanaisa oli lõpuks nõus filmivaatamisel kaisutatava rollis olema, sest vanaema keeldus hea ja püsiva ööune nimel igasugustest lollustest.
Ja ei olnudki teab-mis asi. Korralikku, koledat ja paljuhambulist kolli kuskilt ei tulnud, kõik peategelased jäid ellu ja (enam-vähem) terve mõistuse juurde. (" -Vana, kas see must suits ongi koll? - No see filmi-tädi on niipalju kollifilme vahtinud, et igat krõpsu kardab..") Film vaadatud, kujunes ka väike, kergelt siiski monoloogitaoline vestlusring esmamuljete põhjal:
-Kas minu toas ka seda suitsu tuleb?
-Aga kardinad mul ühel õhtul liikusid, ma ise nägin!
-Meil lasteaias Gregori kodus, voodi all elab..öökrokodill!! Ega teda päeval üldse ei ole, me otsisime!!
-Aga seal nurga peal poes, see vene tädi, noh, see teine müüja, see on nii kole, kas ta on nõid?
-Kata rääkis, et kui ta vana juures maal oli, ta käis öösel vetsus ja keegi tegi uuuu!")
Sellise parakogemuste pagasi esitlusel ei saanud vanaisagi vaimumaailma osatähtsust inimese elus kuidagi pisendada, olgugi, et ta ise sinna midagi lisada ei osanud. Lõpuks ei pidanud vanaisa vastu.
"No mida siis sina teed, kui öösel sinu toas kardinad liiguvad ja koll tahab sisse tulla?"
"Ta ei tulegi!"
"Ahsoo? Miks mitte?"
Meeli vaatab vanaisale võidukalt otsa: " Sellepärast ei tule, et mina elan siin!!"

Viska nööri

Tänasel ilusal talvepäeval tahaks teile, hääd lugejad, meelde tuletada vana head keskendumise-võimet ning selle tähtsust. Teatavasti pole ju lusikat olemas. 

Õppetund oleks justkui jeesu-raamatust pärit, aga ei. Meie raamatu toimetajad on õnneks teised.

 Vanast olli üts pühä mees. Too käve üle järve jalksi kerikohe. Mitte es vao vette. Kerikun kõrraga näk: vanakurat kirotas hobõsanaha pääle noide nimmi, kes kerikun suigahtiva. Nahast tull puudus. Vanakuri pandse jala pääle ja vinüt. Pühämees naarahtnu - ja ku kodo lännü, sis oll ristkabloni (pastlapaelad kederluu kohal) är hämmänü (märjaks teinud) jala. Ta naarsõ tooperäst, et vanakura pää oll vasta saina põranu, ku ta hamba naha külest vallalõ pässivä.