See

Rena pidi tulema alles homme õhtul. Ma saan ju hästi hakkama, mõtles Liia ja valas kuuma vee tassi.

Öösel ärkas ja kuulatas Liia mitu korda, kas kõik hääled, mis päeval kuidagi tahaplaanile jäid, ikka korrapäraselt kostuvad. Mõnel ööl oli köögist kuulda ebakorrapärast tiksumist, teinekord jälle tabas kõrv vannitoa seintesse peidetud torudest läbi voolava vee tugevat ja ühtlast pahinat. Külmkapp urises meloodiliselt keset korrapärast hämarust. Märgutuled üle korteri – 2 külmkapil, 1 teleril, 1 vannitoa lülitil – hõõgusid tasa. Miski ei sundinud  tähelepanu kontsentreerima, miski ei ähvardanud ega nõudnud märkamist. Ka Ooker kontrollis oma öistel käikudel kuulmatult liikudes asjade seisu.

Liia teadis, et tegelikult teda siiski jälgitakse. Juba ammu, kodukülas, oli Liia tolleaegne sotsiaaltöötaja küsinud, et kas Liiale ei tundu, et kui ta telekat vaatab, vaadatakse sama ekraani teiselt poolt teda, Liiat. Et kusagil asuv keegi(võibolla isegi palju keegisid) vaatab, kuidas Liia sööb, pesu triigib või raamatut loeb. Liia seda ei uskunud, see tundus täiesti võimatu. Mitte niivõrd tehniliselt kui põhimõtteliselt. Sest - keda küll võiks huvitada tema, Liia, omasoodu kulgev elu? Nemad, masinad, olid kahtlemata hingestatud, kuid nagu Liiagi, täitmas oma ettemääratud ülesandeid ja omamata liigset huvi naabrite vastu.

Ei, selles suhtes oli telekas ohutu. Liia kartis natuke seda, et tema isik ei sobi sellesse juba toimivasse kooslusse; tasakaalu pärast. Kass võibolla küll, aga tema?Asjadel peab ju olema oma ainulaadne hing, mille on sulgenud sinna veelgi võimsamad teadvused – väljamõtlejad, projekteerijad, ehitajad-koostajad, pakendajad, müüjad. Rääkimata eelmistest kasutajatest. Neid võis muidugi ka mitte olemas olnud olla. Aga kõik see pidi ju kuidagi mõjutama pealtnäha elutuid masinaid. Triikraud, röster ja muusikakeskus olid talle küll uuena toodud; telekas, keedukann, külmik ja pesumasin olid juba enne seal. Kas eelmised kasutajad olid neid asju hoidnud, nendega õieti ja hästi käitunud? Võibolla hoiti külmikus midagi sellist, mida poleks pidanud? Või taoti ust jalaga kinni? Ehk vaadati telekast ainult õudukaid ja vägivalda? Rääkimata mittesihipärasest kasutamisest(sellise väljendi leidis Liia röstri kasutusjuhendist). Kas on ikka õige vannitoa elektripirni vahetada, ronides pesumasina peale? Aeg-ajalt juurdles Liia selliste probleemide kallal, kuid mitte pidevalt.Ta oli loomas omaenda pisikest harmooniasaart, kohta, kus vastuolusid pole ja Liia oleks tasakaalukeeleks inimeste maailma ja selle korteri vahel. Liiat ei häirinud asjade omadused  - nad võisid olla kasutud, halvasti või üldse mitte töötada ja olla täiesti otstarbetud, kui neile seda tõesti vaja oli. Kõige raskem oligi aru saada, millist käitumist nad uuelt elanikult ootasid. Sest vaevalt neil nüüd täiesti ükskõik oli. Liia arvas, et nende vastastikune kohanemisperiood alles kestab. Asjad võisid nooremad olla, kui tema, kuid paremini mäletada. Liiaga oli vastupidi.

Esialgu, jah, tundus kõik laabuvat. Pesumasin läks käima ainult siis, kui ta luugi mürtsuga kinni lõi. Triikrauale ei meeldinud pikendusjuhe, ta lõi kaitsmed paar korda välja ja nõustus töötama ainult seinakontaktist. Rena vaatas pikendusjuhet kahtlustavalt ja proovis seda kasutada pesumasina juures. Pesumasinal polnud juhtme vastu midagi ja uurimine jäi esialgu sinnapaika. Teler ja külmik ei olnud oma olemust vist veel täielikult avanud.

Kunagi ammu käis Liia külaalgkoolis ja peale seda sanatoorses erikoolis. Ta ei mäletanud ka neist aegadest peaaegu midagi. Vahepeal, telerist klaverikontserte vaadates, meenus talle erikooli noor muusikaõpetaja Joas. Too istus klaveri taha vaid siis, kui õpilastega sehkendamine teda tõsiselt tüüdanud oli ja mängis tavaliselt mitu tundi järjest. Liia oli tavaliselt õpetaja ainuke andunud kuulaja, kõndides kohale ka kaugeimast majanurgast. Ülejäänu  - klassikaaslased, õppimine, eluolu – hajusid ja murenesid neil hetkil tajumatuks, hallergavaks tolmuks. Pärast erikooli pidi ta tagasi isa juurde minema, kuid ka see periood – samasugune tuhmunud laast omataoliste laekas – ei kestnud kaua. Sotsiaaltöötaja käis nende juures korduvalt, ükskord viis ta Liia linna, vana prillide ja kortsulise näoga arstionu juurde ja mõne aja pärast tuli Liial asuda elama linnakorterisse. Nüüd oli tal uus sotsiaaltöötaja, Rena, kes küsis alatasa, et kuidas läheb ja tõi alati liiga palju śüüa. Ka isa käis korra.

Kõik ta elus oli juhtunud järjest ja seostatult. Just nii pidigi minema ja see, mis hetkel toimus ja olemas oli, vastas sellele, millisena Liia maailma alati ette kujutanud oli. Ning kõige tähtsa üle omas Liia täielikku kontrolli. Minevik, kui seda keegi üldse tahtis ette kujutada või mäletada, oli oma valmissaanud kujul kuhugi eemaldunud ja tähtsuse minetanud. See, mis tulevikus tulla võis, oli rohkem aimatav ja kindlasti olulisem, kuid mitte väga – kõik eesootav tiksus lihtsalt ja arusaadaval rütmil olevaks. Olevakssaamise hetk oli aga tähtis ja Liia oli nüüd alati ja igavesti kõige toimuva keskpunkt.

järgneb..