Tänasel ilusal talvepäeval tahaks teile, hääd lugejad, meelde tuletada vana head keskendumise-võimet ning selle tähtsust. Teatavasti pole ju lusikat olemas.
Õppetund oleks justkui jeesu-raamatust pärit, aga ei. Meie raamatu toimetajad on õnneks teised.
Vanast olli üts
pühä mees. Too käve üle järve jalksi kerikohe. Mitte es vao
vette. Kerikun kõrraga näk: vanakurat kirotas hobõsanaha pääle
noide nimmi, kes kerikun suigahtiva. Nahast tull puudus. Vanakuri
pandse jala pääle ja vinüt. Pühämees naarahtnu - ja ku kodo
lännü, sis oll ristkabloni (pastlapaelad kederluu kohal) är hämmänü (märjaks teinud) jala. Ta naarsõ
tooperäst, et vanakura pää oll vasta saina põranu, ku ta hamba
naha külest vallalõ pässivä.
No comments:
Post a Comment