Võõral maal sündinud, üleni süsimust Blacky tuli koju siis, kui Vassilissa ja Julian olid kolmeaastased.
Mustale siiami tõugu elukale ei osatudki muud nime panna, sest ema kodumaalt pärit 'Tshernõsh' ja eestimaine 'Mustik' ei olnud ikka päris need.
Kuid sellest polnudki suurt, kuna nimeomamisest tähtsam oli ellujäämine. Sellega sai Blacky kiiresti hakkama, omandades eneseväärilise austusetaseme küünte-hammaste ja kiiruse-jõuga - välkkiire sööst peidukohast, hambad sekundiks-paariks pehmesse lapselihasse, tagasi - ja respekt saigi saavutatud. Praeguseks, oma 3 eluaasta ja viie kilogrammi juures on Blackyt mingeisse raamidesse suruda jätkuvalt keeruline. Õues käimine langes ära täiesti kassist mitteolenevatel põhjustel: mõistmatud naabrid oma tobedate koertega avaldasid emale korduvat ja häälekat pahameelt. Eriti stressis olevat olnud kolmandal korrusel elav 'pisike' taani dogi. No on lammas, mingu siis koertepsühholoogi juurde, arvas ema, kui kuulis dogiperenaise järjekordset hala kutsakese stressi põhjustanud õuesresideeruvast tundmatust ülikurjast hammasküüsilisest monstrumist.
Kuid jätkub ju ka tubaseid tegevusi. Hea on vahepeal mängida резиночка-ga - ema viskab selle teise tuppa, hüüdes valjult "Apport!" Ja Blacky toob selle siis emale tagasi.
Hiljuti avastati kogemata Blacky 'ilmalõpuladu', mis kujutas endast pesumasina taha kogunenud poolt kilo kassikrõbinaid. Kauss, millest neid süüakse, asub nimelt pesumasina kõrval ja Blacky viis toituda näeb välja kui krõbinahunnikust hooga läbi närimine - sellest siis ka kahes suunas kuhjuvad toiduvaalud.
Vahepeal unustab ema Blacky aknalauale linde vaatama - milline tegevus on jällegi kahetise loomuga. Viimased korrad on Blacky aknalaualt alla hüpanud (2. korrus!) ja pikaltplaneeritud tegevusi ka kohe alustanud. Mis sest, et viimane käik lõppes kõrgel-kõrgel - raagus pärnapuud rüütava kahetunnise mäugumisüritusega.
Iga kogemus on eluteel vajalik, arvab Blacky.
Ja nurrub õhtuti, ikka ema rõõmuks.
No comments:
Post a Comment