See

Leitud imelik ketas aitas tal nüüd sügavalt ja unenäorikkalt magada. Kuid asju juhtus veelgi. Algas kõik sellega, et kogu kliinik ühendati turvafirma valvesüsteemiga – vilkuvad punased tulukesed palatiakende läheduses ja liikumisele reageeriv õuevalgusti. Ühel õhtul oli Jaen just magama sättimas ja vaatas viimast korda uksest välja – et kas kõik on ikka korras. Valgusti süttis ja õu täitus kõledate kollaste kiirtega.

Jaen oli juba uinumas, kui aia ääres peatus auto, kust hüppas välja kaks tursket noormeest. Üks neist kõndis ümber maja ja avastas Jaeni elukoha. Ropendades, kätega vehkides ja ähvardades keelas ta Jaenil oma kuurist öösel väljuda. -Järgmine kord lööme su kasti,- olid viimased Jaenile mõeldud sõnad. Ning ta püsis alati, hommikuvalguseni oma toas, hoides hallikassiledat ketast kõvasti pihkude vahel.

Kuid tuli süttis ühel öösel ikka, oli see siis hulkuva kassi või öölinnu pärast.

Öömehed olid kiiresti kohal ja kohe ka Jaeni juures. Ta ei mäletanud tollest ööst muud, kui raudkõvu rusika- ja saapahoope, hõõguvaid sigaretiotsi ja naeru. Kumisev-tulitav pea lubas Jaenil tõusta alles järgmise päeva õhtul, ta asus värisevi käsi koristama – varsti algas ju keelatud, pime aeg. Talle jäetud söögikoti olid linnud katki lõhkunud, tuul ja vihm olid ülejäänuga käitunud omatahtsi. Kohusetunne piitsutas Jaeni takka, vaevaliselt koperdades õnnestus tal pea kogu territoorium talutavasse heakorda viia. Külmast värisedes lebas ta seejärel pimedas kuuris oma koikul ja kuulas tugevneva sügistormi hääli. Käte vahele surutud ketas tundus soojemana kui tavaliselt – või see ainult tundus. Ta silmitses ketast pimedas ruumis ja avastas, et see oli tegelikult poolläbipaistev, peites endas imepeenikesi säravvalgeid valgusniite. Need lainetasid aeglaselt, nagu veetaimed hoovuste põrkumisel ja segunemisel, eraldades lehetippudest säravaid kiireltkustuvaid kübemeid. Vägivald oli temast alati kaugele jäänud; minevikust meenusid vaid mõned üksikud valupuuted. Mida ta siis nüüd valesti teinud oli? Jaen mõtles eesootavatele unenägudele, surus oma ketta kõvasti vastu rinda ja valu taandus hõbelevateks, eeterlikeks atmosfäärilaineteks.

Mõne päeva pärast kordus kõik - öö, võimsa maasturi mootoriurin, pimedast salongist monotoonse masinamuusika saatel välja ronivad kogud, käes puust, jämenevate otstega kaikad. Lõppematud löögid, valu, pimedus, veel pimedust, veel valu. Ja seejärel vaikus.

Jaen avas silmad. Ta lebas kliinikus sees, soojas palatis, keha sidemetes ja põrguvalusad tuiked närve rappimas. Ülemõde Stea vaatas talle otsa kusagilt kõrgelt, otsekui teisest reaalsusest.

-Nii. Ka sa kuuled mind?-

Jaen noogutas vaevaliselt.

-Nädala pärast saad sa kõndida. Sa ei saa siia enam jääda, ajad signalisatsiooni häiresse. Turvafirma tühisõitu sa ju kinni ei maksa.-

Jaen tahtis vahele segada, öelda, et ta pole kuurist ninagi välja pistnud, kuid suu ei vorminud sõnu. Raha! Ta ju teeb tööd, koristab!

Stea heitis viimase pilgu Jaenile, vahetas põetajaga mõne sõna ja lahkus. Jaen jäi palatilakke vahtima ja nüüd juba allesjäänud sõnu mõteteks lükkima. Ei saa jääda. Hooldekodu. Doktor Rand lubas. Koristamata, kõik on koristamata. Kõndida. Ära kõndida, minema siit. Vähesed taastunud jõuvarud pöörasid keha näriva valu karjeks, kõikjalekuuldavaks viimaseks märguandeks.

Valgus kustus.

Nad olid ta tagasi toonud. Tema tagasihoidlikku elamisse, närusele koikule, mis viimatitoimunu ajal kannatada oli saanud. Põrandal vedelesid toidujäänused. Kõik oli segamini keeratud, lagastatud – niipalju, kui seda puukuuriga teha sai. Jaen istus voodile ja kobas madratsi alt oma mänguasja järele – alles! Ta võttis selle pihkude vahele ja silitas õrnalt. Ma pean siit ära minema, oli esimene kindlapiiriline mõte. Keha valdas nõrkus, hingamine oli valulik, jalad tundusid olema päästmatult tundetud. Kuhu ma lähen? Jaen püüdis taasluua minevikupilte, meenutada vanu öömaju ja pelgupaiku – olid need üldse alles? Kuuriseina viltustest pragudest aimduv linn oli kauge ja võõras, sügis oli alanud helehalli taeva ja külma tuulega. Jaen jäi unetaolisse tardumusse, istudes ikka voodil. Ketas libises ta sõrmede vahelt ja veeres vänderdades paokil uksest sirutuvas ahtakeses valgusribas.

Jaen ärkas pimedas. Tasase krabina põhjustajaks polnud enam tuul, vaid priske must hiir, kes nuhitas ukse juures lebavat ketast. Mida ma teen, kui nad uuesti tulevad, mõtles Jaen, ma ei jõua enam kuhugi. Ma võin surma saada. Mis vahet seal enam.

Jaen võttis ketta uuesti pihku ja silitas. Matjas, kohatis ebatasane pind kutsus endast haarama ja kõvasti hoidma. Jaen pigistas ketast nii tugevalt, kui jõudis. Valutavad lihased edastasid ajju signaale – meil on veel natuke jõudu! Me suudame! Jaen hingas sügavalt sisse ja välja. Kõigepealt peab midagi sööma. Ta tuustis räbaldunud kilekottides ja leidis paar hiirtest puutumata saiaviilu.

Automüra öös, ukseklõps.

Hääled.

Külm prozektorivalgus täitis õue tuttava pahaendelisusega. Jaen kangestus ja surus ketta tugevamalt pihku. Tal ei olnud enam palju võimalusi, ära joosta oli selgelt hilja. Jaen astus ukse kõrvale seina äärde ja tõstis käte vahele surutud mänguasja kõrgele pea kohale.

Oleks neid üksainus, oleks lootust...

järgneb..