See

Vaevaliselt roomav inimvare tema toas, diivani ees ja samal ajal õues, paarikümne sammu kaugusel väravast. See kõik oli äärmiselt ehtne, tõeline ja oluline. Liia kõndis kiiresti läbi toa akna juurde ja vaatas välja. Tume kogu liikus vaevaliselt, kuid sihikindlalt jalgvärava poole, aeg-ajalt hirmunult üle õla vaatates. Mees auto juures rääkis telefoniga, kombates pilguga ümbrust.. Liia taltsutas tulvavaid mõtteid. Kui ta nüüd sekkuks, õnnestuks tal päästa inimene kindlast surmast. See tähendaks, et ta muudaks esimest korda seda, mida ta senini ainult vaadelnud on.

See rikuks ju tasakaalu, mis oli Liia olemasolu mõte. Kuidas nüüd nii..?

Palju mõelda polnud aega. Korteriuks avanes, trepikojatuled süttisid automaatselt ja Liia tormas trepist alla. Kahekordse ridaelamu õu oli tühi, tuul uhises kuuride kõrval kasvava õunapuu võras. Jalgvärava lukk ei avanenud kohe, Liia lõi seda mõned korrad vastu metallist väravaposti ja võti hakkas keerama. Üle tee, luitunud heinavarte keskel nägigi ta liikumatult lamavat põgenikku. Ettesirutatud käes hoidis too mingit eset ja oigas tasa. Liia jooksis mehe juurde ja haaras sel kätest kinni. Meest oli raske lohistada, kuid teeristile kogunenud autod ja taskulampidega kogud ei lubanud oodata. Esimesed neist laskusid juba hõigeldes teetammilt alla. Liia sikutas oma kandamit kõigest jõust ja läbis nii viimased meetrid väravani. Lasknud mehe käed hetkeks lahti, lukustas ta värava ja hingeldas mõne hetke. Raske kettakujuline ese kukkus mehel käest ja Liia toppis selle kiiresti mantlitaskusse.

Esimene korrus. Iga sammuga raskemaks muutuva inimkogu treppidest ülesvedamine oli raskem, kui ta oli ette kujutanud, kuid Lia ei jätnud jonni. Veel üks aste. Veel üks.

Trepp kattus vereplekkidega, tundmatu tundus põrgulikult raske, kuid Liia jätkas meeleheitlikku sikutamist. Veel kaks astet. Kas nad murravad nüüd värava maha, kas mitte ei sammu nad trepikoja poole, tunglesid mõtted viimaste jõuriismete taustal. Teine korrus. Mees oigas valjult, õnneks elas Liia trepikojas üksinda. Ooker taganes uksepraost ja põgenes kööki. Liia tõmbas päästetu esikupõrandale ja jooksis akna juurde piiluma. Tagaajajad olid jõudnud puude vahelt läbi, taskulampide valgusvihud kompasid heinamaad ja jõudsid väravanigi. Kui nad ka koera toovad, on nad kohe ka siin. Värav oli lukus, aga üle selle sai kerge vaevaga ronida. See kõik oli Liia jaoks äärmiselt uskumatu ja arusaamatu. Miks just tema? Ja mis edasi saab? Jättis ta midagi tegemata? Tegi äkki liiga palju? Liia soovis, et oleks juba hommik, ta ärkaks, teeks teed ja öised sündmused oleksid möödas, lahenenud ja arusaadavad. Mida see mees oli teinud? Oli ta ohtlik? Kurjategija? Liia istus hetkeks ja taltsutas pekslevat südant. Midagi rasket rippus taskus – Liia kiskus sealt välja halli värvi raske ketta, mis meenutas natuke kahte kokkusurutud, isetehtud savitaldrikut. Kummaline ese oli puhas, ta pealispind oli kergelt lainjas ja meeldivalt sile. Seda oli mugav käes hoida, ehkki selle otstarvet ta ei taibanud. Suveniir, mälestusese, mingi detail, osa millestki keerulisemast? Liia hoidis ketast kahe käega enese ees ja uuris seda pingsalt. Ketas oli soe ja mõnus, sõrmed leidsid enestele kohe parimad kohad – veider ketas oleks end justnagu omaniku järgi sobitanud. –Jah, ma olen selles kindel,- kuulis ta end ütlevat. Ta libistas ketta mantlitaskusse ja läks, justkui läbi unenäo koridori pesema. Rohkem ei saanud ta teha – ei enese ega ootamatu külalise jaoks.

Päikesetõusuni oli veel aega. Liia seisis kitsukese esikus ja vaatas poolteadvusetut lamajat. Vaevukuuldav hingamine andis märku, et tundmatu elab. See oli noorepoolne mees, viletsate, kulunud riietega ja ajamata habemega. Ooker nuusutas sissetungijat suurima ettevaatusega ning jäi siis tolle juurde istuma, saba kombekalt ümber keha.

Toas levis mustuse, higi ja vere painav aroom, aeg oleks justkui aeglustunud, kummipaelana peatumiseni veninud. Liia hoidis imelikku ketast jälle pihkude vahel ja teadis järsku, mida edasi teha. Tagaajajaid polnud kuulda, ta läks tagasi tuppa, kuis teda ootas varahommikune äärelinn. Värava ees seisid kaks autot. Mustades riietes turske mees ragistas väravaluku kallal ja rääkis tasasel häälel kaaslastega. Hundikoer istus autoukse kõrval ja vaatas Liiale otse silma. Kogu tahtejõudu koondades hõlmas Liia pilguga kõike toimuvat ja sõnas vaikselt:

-Minge ära. Seda ei ole juhtunud. Teil pole siia asja. See on nüüd lõppenud. Minge ja unustage kõik. Ma tahan, et te kõik lahkuksite.-

Koer niitsatas ja taganes auto taha. Värava avanud mees peatus järsku ja hõõrus kätega otsaesist.

Liia tundis, et ta sõrmed ja peopesad on tulikuumad. Käte vahele surutud ketas helendas hämaras vaevumärgatavalt ja selle sisemuses aimus imepisikesi sädemeid, mis kummaliselt looklevate trajektooridega kettast väljusid ja kohe ka kustusid.

Väravaesine oli järsku tühi.

Taevaservale kogunes helendavat hämu, tuul puhus taganevate tähtede ette pilveviirge. Hommik saabus justkui vastumeelselt, tahtmata linna ja inimesi segada. Inimesi sel kellaajal polnud, varane liinibuss sõitis tasase suhinaga läbi öösel langenud vahtralehtede. Meid on nüüd kaks, mõtles Liia arupidavalt ja vaatas magavat Jaeni. Küll me midagi välja mõtleme.

Külmkapp sumises tasa.

Mlmlmlklikk!! teatas keedukann.

Ooker vaatas end koguvat hommikut läbi oma roheliste silmade ja ringutas end küüru tõmmates.

2010