See

Sammud lähenesid, tulija oligi üksinda. Teine on siis autos, taipas Jaen kohe ja hoidus isegi hingamast. Kuuriuks avanes ja taskulamp tulija käes valgustas tühja aset. Astu veel üks samm, mõtles Jaen ja lõi siis kõigest jõust. Ketas tabas lüheldast turvameest otse lagipähe, mees vajus oiates põlvili. Jaen ei jäänud ootama, lõi mehe kohmaka jalalöögiga pikali ja põgenes. Suund oli vaja kiiresti valida, tuimad jalad ärkasid, põikasid tagaväravast välja ja valisid äärelinna viiva tee.

Edasi, edasi, minema siit!!

Maasturi tuled süttisid, masin liikus kohalt ja sõitis kuuri juurde. Veel natuke edumaad, taipas Jaen kergendatult ja jooksis, nagu ei iial ennem. Tee viis otse edasi, villad ja madalad ridamajad olid kaitstud tarade ja lukustatud väravatega. Hirm piitsutas jalgu ja ahendas südamelööke; Jaen teadis, et kui ta kätte saadakse, on kõigel igaveseks lõpp. Vägivald, lõppematu valu, võibolla vangla, hullumaja..Või surm.

Jaeni viimast jooksu saatsid ärkavate koerte haugatused, kliiniku juurest oli kuulda kiirust kguva auto hääli. Paarikümne meetri pärast paistis plinkivate oranzide foorituledega risttee. Seal, veel eemal, on võsa, ehk sinna joosta – tagaaetav oli väsinud, haige ja hingeldav, kuid otsustada tuli kiirsti. Kui kutsutakse veel patrulle, pole enam pääsu.

Autotulede vihud kompasid põgenejat.

Äärelinn magas ja Jaen tundis, et vaevatud keha ei allu enam tahtele. Ta jooksis viimaseid jõuraase kokku võttes risti üle peatee ja veeretas end paari meetri kõrgusest pervest alla. Selja taha jõudnud maastur peatus kummide rigisedes ja väljunud juht karjus midagi vihaselt. Hõreda lepavõsani jõudis põgenik pidevalt komistades ja kukkudes – jalad ei kuulanud enam üldse sõna. Võsasaare tagant paistis elamurajooni piirdeaed ja üksikud tänavavalgustid. Tagaajaja laskus teepervest alla ja süütas taskulambi. Suurt vajadust selleks polnud, sest võsas koperdav inimene oli peaaegu käes.

Viimastel öödel magas Liia halvasti. Mitte et lisandunud oleks päevast und, aga..

Öösiti ärgates tundis Liia ärevust ja rahutust, mille põhjust ta seletada ei osanud. Ooker tema rahutust ei jaganud ja vedeles varahommikuni köögi ja esiku vahelise ukse lävepakul. Hommikuti kõndis ta nüüd, saatjaks kassi rahulik ja kõiketeadev pilk, ühe kodumasina juurest teise juurde, püüdes mõista, kes neist oma eluga lõpuni rahul pole.

Kõik tundus olevat jätkuvalt hästi, masinad täitsid oma funktsioone vastuvaidlemata, aga ka mitte ülemäära innukalt. Ka Liia maailmades ei olnud midagi muutunud. Ta teadis, et neis peitub piisavalt halba – õnnetusi, vägivalda, surma. Kõike seda oli ta näinud ja juba väiksena taibanud, et sinna ei saa ta midagi parata. See toimus paralleelselt ja tasakaalustavalt heade ja rõõmustavatae sündmustega.

Umbes kümneaastasena oli ta Toas istudes tunnistajaks stseenile, kuidas vanem, ilmetu näoga külanaine rääkis temavanuse poisiga, seejärel aga ootamatult vihastus ja hakkas poissi peksma kõigi kättejuhtuvate asjadega. Poiss nuttis ja karjus, Liia soovis kogu hingest, et ta saaks midagi muuta, kuid see ei õnnestunud, tema rolliks jäi alati vaatleja oma. See on nagu televiisor, lohutas ta ennast ja ei nutnud, kui poiss suri. Ja seejärel, iseenese tasakaalustamiseks, oli ta paar päeva nähtamatuks külaliseks noorel perekonnal – pika tõmmu noormehe ja salapärase naeratusega ilusa punajuukselise neiu uhiuues disainkorteris ning tundis vaikset headmeelt noori ja nende äsjasündinud tütart vaadates.

See kõik toimus tema Toas, tema salamaal, kus käis ainult tema ise, muutmata midagi ja laskmata ennast muuta. Vaatleja, ütles Liia mõttes enda kohta ja oli kindel, et ta elu möödub edaspidigi rahus, vaikuses ja üksinduses. Sest ta oli selline osa maailmast, mis jälgib maailma toimumist.

Liia pistis saiaviilud röstrisse.

Kuid aimdus millestki eeleisvast ei kadunud ka järgneva õhtu saabudes. Lõunameri, Põhjameri jääpankadega, kalurikülad mägede vahel lahesoppides, jahimehed tihedas põlismetsas tulid ja lahkusid Liia soovi kohaselt. Ometi tundus, et just nüüd on midagi teoksil, midagi olulisemat kui iial enne. Liia sulges silmad. Olnud, hetkeltoimuvad ja tulevased vaatepildid keerlesid meeltesügavuses, andmata endist haarata, rääkimata mingeistki lineaarsustest. Inimesed, linnad, masinad, hiidlained, taevatähed ja mesilased segunesid ja eraldusid tajuäärtel, lubades vaid põgusat puudet. Hiidkoor kõiksuse häältest sosistas keerulistes rütmides adumatuid sõnu, hingates sisse ja välja vaid siis, kui Liia seda tegi. Terav valuuit viskles ajukurdudes, otsides väljapääsu, tahtes muutuda reaalseks, katsutavaks, kombatavaks, muudetavaks, justkui otsides võimalust pääseda vaatleja teadvuse pealavale.

Liia avas silmad. Sügisöö tumepruunid lained rullusid akna taga tühjal maastikul, summutades tasa üksikute akende viimasedki märgutuled. Kauged tänavavalgustid heitsid äärelinnale kollaseid jõuetuid kiiri; tuul sahistas ärevalt õhutusavas. Kusagil surises automootor, põimituna harvust inimhäältest. Liia taipas, et see oli tema toas, päris toas, koos tema ja ta masinatega. See oli päriselt ta ümber, tema linn, väike, rahulik põhjamaine äärelinn mõne kõrgema hoone, jalgratturite, tervisejooksjate, lapsevankrite ja hommikuste prügiautodega. Liia ei olnud majaümbrust kunagi vaadelnud, seda sai teha ka päeval, näiteks prügi välja viies. Aga just praegu, ristmiku juures, sangleppade all toimus midagi ebameeldivat – vägivald, veri, valu, oiged.

Tumedates riietes kuju lõi tugevate kurikalöökidega pikali teise, silmnähtavalt vaevatud olekuga inimkuju. Lamaja kaitses pead kätega, kuid olematu reaktsioon muutis vastupanu mõttetuks. Lööjale tuli telefonikõne; ta ronis pervest üles ja hakkas rääkima, toetades mustas saapas jala auto põrkerauale. Kuid ohver oli elus ja roomas aina edasi, kaugemale surmast, sinnapoole, kuus hämaruses joonistusid kortermaja aiaväravad. Liia kangestus. Nüüd peaks vist politsei kutsuma, mõtles ta automaatselt. Vaatepilt Liia toas muutus detailsemaks, ta nägi otse enda poole roomamas hingelavat ja verist, karvakasvanud meest, kes tõstis silmad otse Liia omadele ja kähistas: - Aidake!!-

See ei olnud kutse niivõrd Liiale, kui kõigile, kes vähegi kuulda võisid.

Liia oli sel hetkel ainus kuulaja.

järgneb..