Naiste jutud; pealtkuulaja kirjeldus

..nii 100 aastat tagasi.

Naeste keskes

"Ühes külas elasivad kolm perenaist, nad olivad head sõbrad, oskasivad keik kolm tõinetõisega külajuttu puhuda kui töö selleks vähagi mahti andis. Päältkuulaja, kes nende kolme elu ja majapidamist täädis võis vahet teha õiguse ja ülekohtujutu vahel, mis räägiti, kuna võõras, kes säält külast perit ei olnud, keik õigeks arvas. Kaks esimest naist jutustavad tõinetõisega ühes nõus ja ühel vormil: "Kulla sõsarakese, mo lehmad ei anna piima, karjamaa on halv, võist ei või juttugi olla. Minu ja mo pere suhu tänavu aasta veel pole võiraasu saanud. Kanad munevad nahkmunne ja põrsad on koguni kängu jäänud, kriiksiitavad hambid, mis hirmus kuulda. Vasikad pilluvad perajalgu üles, neist ei saa ka midagi. Küll lasksin sakslasemoori käest veske päält arstimise jahu tuua, kus üheksama kuradi sõnad pääle loetud, aga keik ei aitnud minu vasikate kohta mitte sittagi. Kapsad, tead isigi, kulla sõsarakene, see aasta ka ei kasvanud, päid polnud otsas, anna nüüd perele ette, mis sa annad, aga oma kolm korda olgu üle ööpäeva laud välja pantud. Peris häda ja kitsas keigipidi selle ilmaeluga. Ma ole mitu korda oma Hantsule ütelnu, oleks poeg suuremb ollud, annaks maja ära poea kätte, aga noor alles, saab veel kapsamaarja päevaks 10 aastat vanaks. Jah, sõsarakene, jah, sõsarakene, nõndap ta on, nõnda on jah mul seesama lugu, just karvapääl seesama lugu, lapsed kodus kisendavad ja karjuvad: "Ema anna piima! Anna võid ja liha!" Poolmeeletumad, pidage suu, ole mitu kord peris südametäiega lastele ütelnud. Kust mina võta teile anda? Mo va Jaan, tääd isigi, lastest paljo ei hooli, nad ka, siis tema juure ei läha. Kulla sõsarakene, iga laps tahab paremat pala ega ta sellega ela ometa, mis vanainimesed söövad. Kust ma võtan, kui anda midagi ei ole, viimse sealiha lõpeti joba enne jaani kaks nädalat ära ja ütlesin perele ja lastele siis: "Nüüd pange hambad vakja liha pärast."
Kolmas: Mul on Jumal tänu keiki küllat. Peremehelt saatsin 5 punda võid jaanilaadale, see oli veel mullune või, tänavust ei ole veel liigutanudki, pere sööb iga pühape hommiku, mo omad lapsed need võid ei tahagi. Neile anna aga liha kätte. Ärge arvake Mäelt ja Alt perenaene, et ma valetan, tulge praegu mo kodu vaatama, kui ei usu. Mul on praegu kahe sea täis suitsutatud liha seismas. Ole peris mures kui praeguse sooja ilmaga vaest hukka ei läha. Põrsaid on praegu mul ütessa tükki, keik söövad nii paljo kui anda jõuad. Minevase aastaga müüsi ma üksinda pääle kaalu, arvata 18 punda võid ära.
Nõnda, armas lugeja, nende kolme perenaese külajutud tõinetõisele, mis ma kannatades päält kuulasin, sest mina, kui selle küla inimene täädsin karvapäält kui kehvad ehk rikkad nad keegi olivad. Kaks esimest ei rääkinud sõnagi õiget, nad olivad mõlemad ahned ja kisendajad, kes isigi ei täädnud, mis nad veel soovisid ehk tahtsid. Neil oli liha ja leiba, võid ja piima ja keiki küll, mis elutarvidus eal nõuab, kuna kolmas perenaene pool tõtt ja pool valet rääkis, sest ta asjad nii heas korras ammugi ei seisnud kui ta lobises, nägu see inimeste viis enamiste on. Ahned kisendavad ja karjuvad, et mõni helde südamega inimene nende pääle peaks halastama ja mõni kopik raha ehk mõni riideräbal neile kihakatteks kinkima. Sellest hoolimata, et riided kirstudesse ega vili salvedese ei mahu, käivad ise naruriidis, et vara perandajatel pärast nende surma küllat tööd ja kohtukäimist oleks, kuidas keik seda ülekohtuga kogutud varandust enesekeskes ära jagada. Üks tõsine ristiinimene ei kiida ega laida, ei kisenda ega nuta, et tal paljo või et tal väha on, vaid tänab jumalat kui igapäevast leiba saab süüa ja riided selga panna, öeldes: "Ma tänan oma jumalat keige armu ja heategemiste eest, ta on minule keik andnud, mis mulle siin ilmas tarvis lähab, kui seda ka küll teiste arvates väha on, siiski on minule sellest ülemäära küllat."

See

Lapsepõlve ja noorukiaega Jaen ei mäletanud. Aga see ei tähendanud midagi. Doktor Rand oli lubanud tal selles kuuris elada. Doktor Rand oli nüüd surnud. Ülemõde Stea temaga ei rääkinud, tema harvu korraldusi kuulis Jaen koristajamutilt.

Aga tal oli töö ja peavari, isegi söögipoolis.

Erakliinik asus hoolitsetud eeslinnas ja temasugustel polnud tegelikult sinnakanti kunagi asja. Jaeniga oli läinud teisiti. Väike kojameheubrik oli tegelikult endine puukuur, jäänuk ammusest puukütteajastust. Jaen leidis selle kliiniku pea vahetult pärast selle avamist. Nüüd oli tal oma voodi, pisut lagunenud öökapp ja isegi tabalukuga lukustatav uks. Koos katkiste luudade, kühvlite ja rehadega ta elaski, sügistalviti seltsiks ka puuprahis krabistavad hiired.

Doktor Rand oli hea inimene. Ta andis vastsaabunud Jaenile mõista, et kui too näiteks territooriumi koristuse enda kanda võtaks, saaks kliinik pakkuda süüa, varjupaiga ja pisukest palkagi. Jaen oli ringihulkumisest väsinud ja Randi pakkumine – eraldatus ja stabiilsus -tundus talle kui taevane kingitus. Saabumishetke suveöödest said nii ka sügis- ja talveööd. Päeval Jaen väljas ei käinud, ta piilus aeg-ajalt vaid kuuri seinapraost kõrvaltänaval aeglaselt liikuvaid uhkeid autosid. Hommikul pühkis ta puhtaks suure tee äärse kõnnitee, seejärel põiktänava oma. Varase prügiauto ajaks olid mustad läikivad kotid prügiaedikusse tassitud, hoolikalt kinni seotud ja korrapäraselt reastatud. Ka päeva jooksul tekkinud praht kadus Jaeni kaasabil kiiresti. Dr. Rand palus Jaenile saata väikese söökla ülejääke, mida oli enam kui piisavalt. Kliiniku keldris sai kasutada ka sauna.

Jaen oli oma eluga rahul. Mitte õnnelik, õnnest ei teadnud ta midagi. Kas ilusates rietes mehed ja naised, kes kliiniku ustest sisse-välja kõndisid, olid õnnelikud? Neil oli oma maailm, Jaenil oma. Ta tegi oma töö ära ja istus või pikutas oma tagasihoidlikus korteris kogu ülejäänud päeva. Ohutu erak, ütles dr. Rand möödakõndinud piirkonnakonstaablile ja see ei tundnud Jaeni vastu enam kunagi huvi.

Ühel õhtul, kui Jaen oli luudamise peaaegu lõpetanud, leidis ta midagi. Astelpõõsa all, kuivadel lehtedel lebas väike, alustassisuurune hall ketas. Ketas oli raske, luud seda ei liigutanud ning Jaen pidas seda lihtsalt kiviks. Kuid päris tavaline kivi see ei olnud. See oli läikiva pealispinnaga, peopesapaksune ja väheste lohkude-mõhnadega ese, millele Jaen ei osanud leida mingit otstarvet. Ta uuris seda mitu õhtut, hüpitas käes ja pildus õhku – kivist küll, aga milleks ja kust? Ketta külge oli kleepunud pisike roostes seib – magnet, taipas Jaen.

Asju Jaenil eriti palju ei olnud. Vähest raha hoidis ta voodi all vanas plekist kohvitoosis, söögiriistu ta ei vajanud. Vanaaegse roostes noa leidis ta kuuripõrandalt saepuru seest ja ihus selle tänavalt leitud kivitükiga teravaks. Tõesti, rohkem polnud talle vaja.

Nüüd siis selline, isesaabunud asi.

Kettal polnud täkkeid ega kriime. Jaen pesi ketta kuuri kõrval veeloigus puhtaks ja kuivatas kaltsutükiga. Kindlasti oli see valmistatud inimkäte abil, arvas Jaen – kahe käega kettast hoides sobitusid sõrmed justkui iseenesest madalate pehmete pinnavormidega. Seda oli mõnus, isegi rahustav kätes hoida. Nii jäi Jaen igal õhtul magama, ketas käte vahele surutud ja teadvus teadmatult ootevalmis.Võõrad maad, loomad ja inimesed vallutasid siis talle saadetud unenäod, kadudes esimeste hommikulindude häältes.

Seejärel hakkas kõik muutuma.

Ühel hommikul Dr Rand tööle igatahes ei tulnud. Keset õue kasvava vahtra all olev liivaplats, kus tuttav punane auto alati seisis, oli tühi. Infarkt, ütles koristajamutt oma sõbrannale – Jaen riisus sel ajal maja ääres mulluseid vahtralehti. Randi surm oli esimene märk muutustest. Mõne aja pärast teatas koristajamutt talle, et ta peab nüüd ära minema, kuna kliinik müüakse maha ja uued omanikud palkavad koristusfirma. Jaen ei öelnud midagi. Kuhu mul minnagi, mõtles ta öösel koikul lamades, ma elan ju siin, töötan!! Terves linnas ei teadnud ta kedagi, kes teda tunneks, süüa annaks või ööbida lubaks. Mälu algusest kuni praeguse hetkeni ei leidnud ta muud – prügikastid, pargid, majade soojasõlmed, heinakuhi äärelinna serval. Jaenile meenus hetkeks ka kiriku hooldemaja, kuid sealsed mälestused lõppesid ebameeldiva peavaluga. Ja siis, pärast tühje igilumiseid nädalaid, oli ta leidnud erakliiniku.

Kliinik vist vahetaski omanikku, kuna koristajamutti ta enam ei näinud. Ülemõde Stea kõndis endiselt igal varahommikul peauksest sisse, vaatamata Jaeni poolegi. Talv muutus kevadeks, lumi oli juba ammu kadunud. Maja värviti üle vaigu järele lõhnava helerohelise värviga. Nüüd ta enam raha ei saanud, kuid see ei tähendanud midagi – Jaen polnud kättesaadutki kulutanud. Söögipoolis jäeti talle hilisõhtuti musta prügikotti keeratult kuuriukse ette. Riideidki jätkus talle dr Randi toodud, kuurinurgas troonivast hiigelpambust piisavalt.

Jaenil polnud mingit vajadust kuhugi minna.

järgneb

Luuletus

Teatavasti on juba toimunud laiaulatuslik vaimne väljavalamine.
Toon teile näiteks ühe..näite.
Ise leidsin.

ELUJÕEL

Elujõel on oma pikkus —
see su hingeüllus-rikkus.
Mida võimsam mõtte ilu,
seda pikem jõel on elu.

Elujõel on oma sisu:
seal võib olla palju risu,
vihkamise saasta — nõge,
kui ei puhastata jõge.

Elujõel on salakarid -
vähe neid, kui jõge harid.
Vältida on neid nii lihtne,
tundes vetel kõiki ohte.

Elujõel on kerge nendel,
kellel voolusäng on kindel:
selleks on kõik kümme käsku
ja kui oled karma-usku.

Pilte; vaatamiseks.

 Autor - Glen Berry.

Tavameditsiini hinnangu järgi ei olnud pildi autor päris sobilik meie keskel elama.

Arstionud ei lasknud ka selle pildi autorit väga palju linna.

Eilne

Lõpuajad on kahtlemata huvitavad.
Kui nüüd otsida inimesi, kellest me peame või oleme kunagi pidanud, ja uurida, mida nad teevad, mida arvavad - näeme, et enamus neist on (pean silmas just meediakajastusi) ettevaatlikult vagusi. Tõsisem huvi nende isiku vastu toob esile tõdemuse, et nad on leidnud(või leidmas) o m a ja nahistavad tasakesi selles, püüdmata esile tükkida. Samuti on kallid kaasteelised teinekord kurtnud, et nende kunagine luuletajast-kirjanikust-ühiskonnategelasest lemmikarvamusliider on viimasel ajal lolliks-hulluks läinud, ajab veidrat, haakumatut soga...Kunagine kindel toetuspunkt on kadunud peamiselt lihtinimestel, mitte nende kunagistel iidolitel.
Nende "kunagiste tegijate" esiletükkimatusel on mitmeid põhjuseid, mis suuresti lähtuvad meedia olemusest. Minu tähelepanu on viimaseil aegul pälvinud  üks meedia "jõududest" - naeruvääristamisjõud. Olete ju isegi loonud endale mingi sõela, nn infoajastul ju peab mingigi sõel olema  - need, kes pole end meedias naeruvääristanud ja need kes seda on. Ja me ei kuluta ju iial aega nendele, kes end korra me jaoks naeruväärseks või tühiseks on teinud. "Miske olid noores eas, eluaeg sul seisab peas...", "Ükskord ment, eluaeg ment" jne jne..
Maailmastoimuva uued seletajad vandenõuteoreetikud (tänapäeval, nagu teate, on tekkinud tuhandeid vandenõuteooriaid, üks mahlakam, kui teine) aga naeratavad ja ütlevad seepeale nii: " Kui sa tahaksid midagi korralikult ära peita, kuhu sa siis selle peidaksid? Kas sinna, kus roidavad sajad-tuhanded "ainult tõsisest kohtadest" otsijad või sinna, kuhu need iialgi ei astu, kuna on end juba ette programmeerinud?"
D. Lessingu raamatus "Shikasta on üks tegelane öelnud nii: "/../Te ei mõista üht asja - inimesed ei usu niisuguseid asju. Ja kui nad neid kogevad, saavad neist sellised inimesed, keda teised inimesed ei usu. Karmid lood. /../
Tõesti karmid.

Õhtu teadus

Jena istus raamaturiiuli juures ja mõtles. Teadmised sellest ja tollest; demograafiast, sotsioloogiast, psühholoogiast koos riivavate, ühenduvate ja paralleelsete distsipliinidega asetsesid riiulitel korralikus reas, seljad pika joonlauaga ühetasa surutud. Tolm, jah, oli muidugi vaenlane, seda sai ka ülemistelt, tooli abil kättesaadavatest kõrgustest järjepidevalt imetud-pühitud. Ometigi ei olnud Jena rahul, rahulolematus oli kasvanud koos aegadega, eriti viimasteil poolaastatel. Tundus, justkui oleksid sealt kadunud tähtsaimad, põhialuseid ja   igikandvaid seisukohti sisaldavad teosed, millele olid oma tööd üles ehitanud järgmised ja järgmised kirjutajad.  Köiteid ei olnud koguselt vähem, kui enne, iga teadusharu oli saanud oma seljale väikese kleepkile all asuva sildikese koos värvipaberi tükiga, et kiiresti vajaminevat leida – nagu raamatukogus. S-39E, roosa täpp. K-69, sinine täpp. NM-149, kollane täpp. Jena vaatas riiuleid alt üles ja seejärel vasakult paremale.

Kõik olid alles.

Ometigi..Jena ei saanud enam kindel olla, kas tema süsteem oli ikka täiuslik, kas see ikka sisaldas kõike, mida selsamal hetkel maailmas mõeldi, arutati või juba teati. Artiklite kirjutamine, rääkimata keerulistest koolitöödest, oli lihtne. Oma mõtete sünteesimine oli natuke raskem, kuid ka mitte midagi võimatut. Selleks tuli võtta kõigi poolt tunnustatud alusteos(või teosed), lugeda seda uuesti ja veelkord uuesti; tabada autori kirjapanemata või kauduöeldud mõtteid; seejärel võtta kätte teine samasugune teos, seejärel kolmas.. Jenat hirmutas hoopis muu. Nimelt küsimus, kas aluseks võetud teos(Jena pidas end  rangelt teaduslikku meetodit järgivaks inimeseks) ikka viib välja selleni, mida Jena n ü ü d  öelda tahtis? Ja mida Jena üldse öelda tahab?

Jena vaatas uuesti raamatuselgi.  Raamatud tundusid olema kuivad ja mittemidagiütlevad, eriti vanemad teosed. Uuemad autorid komberdasid vanemate autorite teesides, ütlemata midagi uut, pöördelist või selgusttoovat. Kas see oli tõde, mis neis kirjas? Kus on tõde?

Jena tegi endale tassi teed, ise sama ajal kahtlemist jätkates. Võis ju olla, et kuskil, isegi kohalejõutavas kauguses asus samasugune riiulitäis teooriat, mis täiesti teistelt alustelt alates jõuab hoopis kolmandasse kohta välja? See on ju võimatu, ta peaks sellest ju teadma, arutles ta oma mõttes ja avas hetkeajel esimese kättesattuva raamatu.

„..„Selles peatükis rääkisime palju globaalsetest, riike, kontinente ja kogu Maakera haaravatest egregoridest. Kuid eksisteerib lugematu hulk väikeseid egregore, mis mõjutavad samuti inimese elu. Nagu näiteks perekonna egregor. Kui mehe ja naise suhetesse koguneb teatud hulk raskusi ja probleeme ja armastus taandub esimeselt positsioonilt, siis võib paari vahele tungida kolmas. Esialgu mitte see, keda te kohe arvasite, mitte mehe ega naise armuke. See kolmas on nendevaheline energeetiline vahendaja. Paari, perekonna egregor hakkab nüüd seda toitma. Mingil armastuse vähenemise etapil võib see vahendaja muutuda mõistusega olendiks. Iga vahendaja elab nende arvel, kelle vahel ta seisab ja on huvitatud sellest, et teda läbiks võimalikult rohkem energiat, et nad suhtleks läbi tema, mitte otse teineteisega.

Mida halvemad on paari suhted, seda võimsam on vahendaja ja siis haarab ta aktiivse positsiooni ja provotseerib neid vastavatele tegudele, sõnadele ja mõtetele. Samal ajal pole ta sellest huvitatud, et nad läheksid lahku, kuna siis jääb ta toidust ilma. Tekib situatsioon, kus koos on nagu kass ja koer, kuid teineteiseta elada ei suuda. Nii annavad inimesed suhete klaarimiseks läbi vahendaja ära suure osa oma energiast, püüdes teineteisele midagi tõestada ja imestavad, miks teine pool ei suuda lihtsatest tõdedest aru saada?

Sellega võib seletada, miks läbi võõra inimese jõuab kergemini kohale sama tõde, mis kõlas mitmeid kordi, kuid ei võetud lähedase inimese poolt vastu. Võõra inimesega toimub suhtlemine otse, seal vahendajat pole ja informatsiooni vastuvõtmine ning sellest arusaamine on täielikum. Kontrollige olukorda, ärge lubage egregoril sekkuda oma suhetesse.”

Jena sulges raamatu, saamata enam millestki aru. Tundmatu autor, tundmatud vastuolulised mõisted, veidrad mõtted.. S e e  ei olnud küll tema raamat, kindlasti mitte. Ehk mõne külalise jäetud? Jena pani ebakindla käega võõra raamatu tagasi, sinna, kus pidi kindlasti olema hoopis  t e m a  raamat ja võttis nüüd, minnes kindla peale, raamatu tähisega E56-R, see pidi olema üks tema põhilistest autoritest, kellele ta tugines.

Ja avas selle mustrilise järjehoidja kohalt:

.. nimetab egregori võimupüraniidi „kupliks“ või „mütsiks“. Ta kirjutab: „Tavainimese tee – see on ekslemine ühe või mitme kupli pimeduses. Iga kuppel katsub püüda oma lõksu, süsteemi lõksu võimalikult rohkem inimesi ja muuta neid pimedateks ja kuulekateks järgijateks-orjadeks. Iga selline kuppel sisendab oma orjadele, et ta on ainus. Iga kuppel kas eitab teisi kupleid kui mitteolemasolevaid või siis hävitab nad ja nende järgijad – neid, kes kujutavad ohtu talle enesele /.../ Iga sellise kupli tipus on olend, kes on lõpetanud oma arengu ja teatanud, et temast kõrgemat pole. Niimoodi luuakse jumalad. Jumal – see on arengu viimne piir, unistuste piir ja teda teeniva orja maailma piir /.../ Aga selleks, et näha maailma enda ümber, tuleb selle kupli alt pinnale tõusta ja vaadata seda maailma kõrvalt, vaba maailma poolt. Siin-seal selles vabas maailmas on laiali pillutud Jumalate kuplid, mille all viibivad vabatahtlikus orjuses lõksu püütud inimesed. Neid püütakse kinni kupli alla ja neile sisendatakse, et parim viis oma elu mööda saata on just siin, ja võttes inimeselt kõik – tema hinge, mõistuse, arenguvõimaluse -, annavad asemele lubadusi, lootuse, usu ja armastuse ning igavese õndsuse teispoolsuses.“

Jena ei saanud enam millestki aru.

Tänavavalgustid süttisid.

See

Virsikukollane valguseruut oli nihkunud voodi kohale, külmkapp kurises vaikselt ja Ooker istus, käpad keha all ja kissitas silmi.

Õuest ei kostnud pea kunagi hääli, tänav oli teisel pool maja, muruplatsi ja võrkaia taga. Aknast välja küünitades võis kaugemal näha paari üksikut vahtrapuud ja teeristi valgusfooride ning üksikute möödalibisevate autodega. Las see tehnika olla, mõtles Liia. Ei ole neil tegelastel ta vastu midagi. Ja tal on hetkel muudki teha.

Ta andis Ookrile süüa, istus voodile ja jäi aknasse vaatama

Samal hetkel oli ta oma Toas. Tema Tuba oli peaaegu sarnane päris toaga, sest Liia ei tundnud mingit vajadust midagi kujundada, sobitada, eimingit tõmmet millegi uue, teistsuguse, kasvõi turvalisema poole. Kui ta end kuskil juba rahulikult ja segamatuna tundis, siis võis selle kõik mõtlemata üle kanda kuitahes paljudesse tubadesse. Kuid Liiale aitas ühest. Sama diivan, aken, seisev aeg, hilissügisene oranzikas päike.

Aken suurenes ja liikus diivanile lähemale. Poolelutu linnaäär selles oli kadunud ja koha loovutanud uuele vaatele.

Nüüd oli ta lõunamaises linnas.

Vaated pilvelõhkujaile, kirikutele ja minarettidele, värelev, roosakaskuldne päikesekuum õhk ja intensiivsed hääled tungisid Liia Tuppa, vallutades kogu nähtava ruumi ja nõudes kogu tähelepanu. Tänavail sõeluvad mootorsõidukid läbisegi valgetes riietes tõmmude inimestega, tossavad väliköögid hõikuvate kokkadega ning minaretist kostev-kaeblev vaimulikuhääl täitsid kogu Toa. Pikk kõhn hoolitsetud habemega mees lükkas oma jalgratast Liia eest mööda. Ta silmad noogutasid Liiale tervituseks ja kadusid siis rahvasumma. Kõlk-kõll, kuulis Liia veel rattakella kilkeid vastuseks tänavakivide sõbralikele müksudele. Pikas mustas autos rääkisid omavahel kaks meest ja naine. Naine rääkis neist üle, vahel kätega jõuliselt viibeldes. Üks meestest süütas sigareti ja avas autoukse. Mööda kõndis salgake lapsi, näod tõsised ja samm kiire.

Liia teadis, et see kõik on päriselt kuskil olemas – linn, hääled, inimesed. Kümned, sajad linnad, külad, kodud, jõed ja nimetud paigad tulid ja läksid, olles enne oma oleviku vaatlejale avanud.

Liia vaatles.

Tunde, päevi, nädalaid, just nii, nagu ta lapseeast saadik oli teinud. Iga päev ja nii kogu elu kuni siiamaani. Elu, mida ta ei pidanud kellegagi jagama, keegi ei teadnudki, mida see kummaline vaikiv ja tähelepandamatu tüdruk oma eluga teeb. Ainuke mure oli oma Ruumi, oma Toa loomine, mida ta pidi alati uuesti looma – nii kodus, isa juures, erikoolis ja nüüd siin, linnas.

Nüüdseks teadis Liia kõike, mis tema väikeses korterimaailmas ja kõigis ülejäänud maailmades toimub, kuna ta oli alati kohal. Kohtades, mis ilmusid ta juurde siis, kui ta tahtis. Kohtades, mis talle meeldisid. Kohtades, mis tundusid algusel arusaamatud või sündmustevabad, kuid pikemal vaatlemisel vaat et huvitavamadki. Neid sai omatahtsi vaadata kui raamatuid, mida avati täpselt kindamustrilise järjehoidja kohalt. Raamatukogutäite kaupa loetud ja lugemata raamatuid ootamas rahulikult oma järge, end samal hetkel ja igavesti  üle kirjutamas.

Mäed, mõtles Liia, täna peaks mägesid vaatama.

Ooker magas.

järgneb