See

Virsikukollane valguseruut oli nihkunud voodi kohale, külmkapp kurises vaikselt ja Ooker istus, käpad keha all ja kissitas silmi.

Õuest ei kostnud pea kunagi hääli, tänav oli teisel pool maja, muruplatsi ja võrkaia taga. Aknast välja küünitades võis kaugemal näha paari üksikut vahtrapuud ja teeristi valgusfooride ning üksikute möödalibisevate autodega. Las see tehnika olla, mõtles Liia. Ei ole neil tegelastel ta vastu midagi. Ja tal on hetkel muudki teha.

Ta andis Ookrile süüa, istus voodile ja jäi aknasse vaatama

Samal hetkel oli ta oma Toas. Tema Tuba oli peaaegu sarnane päris toaga, sest Liia ei tundnud mingit vajadust midagi kujundada, sobitada, eimingit tõmmet millegi uue, teistsuguse, kasvõi turvalisema poole. Kui ta end kuskil juba rahulikult ja segamatuna tundis, siis võis selle kõik mõtlemata üle kanda kuitahes paljudesse tubadesse. Kuid Liiale aitas ühest. Sama diivan, aken, seisev aeg, hilissügisene oranzikas päike.

Aken suurenes ja liikus diivanile lähemale. Poolelutu linnaäär selles oli kadunud ja koha loovutanud uuele vaatele.

Nüüd oli ta lõunamaises linnas.

Vaated pilvelõhkujaile, kirikutele ja minarettidele, värelev, roosakaskuldne päikesekuum õhk ja intensiivsed hääled tungisid Liia Tuppa, vallutades kogu nähtava ruumi ja nõudes kogu tähelepanu. Tänavail sõeluvad mootorsõidukid läbisegi valgetes riietes tõmmude inimestega, tossavad väliköögid hõikuvate kokkadega ning minaretist kostev-kaeblev vaimulikuhääl täitsid kogu Toa. Pikk kõhn hoolitsetud habemega mees lükkas oma jalgratast Liia eest mööda. Ta silmad noogutasid Liiale tervituseks ja kadusid siis rahvasumma. Kõlk-kõll, kuulis Liia veel rattakella kilkeid vastuseks tänavakivide sõbralikele müksudele. Pikas mustas autos rääkisid omavahel kaks meest ja naine. Naine rääkis neist üle, vahel kätega jõuliselt viibeldes. Üks meestest süütas sigareti ja avas autoukse. Mööda kõndis salgake lapsi, näod tõsised ja samm kiire.

Liia teadis, et see kõik on päriselt kuskil olemas – linn, hääled, inimesed. Kümned, sajad linnad, külad, kodud, jõed ja nimetud paigad tulid ja läksid, olles enne oma oleviku vaatlejale avanud.

Liia vaatles.

Tunde, päevi, nädalaid, just nii, nagu ta lapseeast saadik oli teinud. Iga päev ja nii kogu elu kuni siiamaani. Elu, mida ta ei pidanud kellegagi jagama, keegi ei teadnudki, mida see kummaline vaikiv ja tähelepandamatu tüdruk oma eluga teeb. Ainuke mure oli oma Ruumi, oma Toa loomine, mida ta pidi alati uuesti looma – nii kodus, isa juures, erikoolis ja nüüd siin, linnas.

Nüüdseks teadis Liia kõike, mis tema väikeses korterimaailmas ja kõigis ülejäänud maailmades toimub, kuna ta oli alati kohal. Kohtades, mis ilmusid ta juurde siis, kui ta tahtis. Kohtades, mis talle meeldisid. Kohtades, mis tundusid algusel arusaamatud või sündmustevabad, kuid pikemal vaatlemisel vaat et huvitavamadki. Neid sai omatahtsi vaadata kui raamatuid, mida avati täpselt kindamustrilise järjehoidja kohalt. Raamatukogutäite kaupa loetud ja lugemata raamatuid ootamas rahulikult oma järge, end samal hetkel ja igavesti  üle kirjutamas.

Mäed, mõtles Liia, täna peaks mägesid vaatama.

Ooker magas.

järgneb