See

Lapsepõlve ja noorukiaega Jaen ei mäletanud. Aga see ei tähendanud midagi. Doktor Rand oli lubanud tal selles kuuris elada. Doktor Rand oli nüüd surnud. Ülemõde Stea temaga ei rääkinud, tema harvu korraldusi kuulis Jaen koristajamutilt.

Aga tal oli töö ja peavari, isegi söögipoolis.

Erakliinik asus hoolitsetud eeslinnas ja temasugustel polnud tegelikult sinnakanti kunagi asja. Jaeniga oli läinud teisiti. Väike kojameheubrik oli tegelikult endine puukuur, jäänuk ammusest puukütteajastust. Jaen leidis selle kliiniku pea vahetult pärast selle avamist. Nüüd oli tal oma voodi, pisut lagunenud öökapp ja isegi tabalukuga lukustatav uks. Koos katkiste luudade, kühvlite ja rehadega ta elaski, sügistalviti seltsiks ka puuprahis krabistavad hiired.

Doktor Rand oli hea inimene. Ta andis vastsaabunud Jaenile mõista, et kui too näiteks territooriumi koristuse enda kanda võtaks, saaks kliinik pakkuda süüa, varjupaiga ja pisukest palkagi. Jaen oli ringihulkumisest väsinud ja Randi pakkumine – eraldatus ja stabiilsus -tundus talle kui taevane kingitus. Saabumishetke suveöödest said nii ka sügis- ja talveööd. Päeval Jaen väljas ei käinud, ta piilus aeg-ajalt vaid kuuri seinapraost kõrvaltänaval aeglaselt liikuvaid uhkeid autosid. Hommikul pühkis ta puhtaks suure tee äärse kõnnitee, seejärel põiktänava oma. Varase prügiauto ajaks olid mustad läikivad kotid prügiaedikusse tassitud, hoolikalt kinni seotud ja korrapäraselt reastatud. Ka päeva jooksul tekkinud praht kadus Jaeni kaasabil kiiresti. Dr. Rand palus Jaenile saata väikese söökla ülejääke, mida oli enam kui piisavalt. Kliiniku keldris sai kasutada ka sauna.

Jaen oli oma eluga rahul. Mitte õnnelik, õnnest ei teadnud ta midagi. Kas ilusates rietes mehed ja naised, kes kliiniku ustest sisse-välja kõndisid, olid õnnelikud? Neil oli oma maailm, Jaenil oma. Ta tegi oma töö ära ja istus või pikutas oma tagasihoidlikus korteris kogu ülejäänud päeva. Ohutu erak, ütles dr. Rand möödakõndinud piirkonnakonstaablile ja see ei tundnud Jaeni vastu enam kunagi huvi.

Ühel õhtul, kui Jaen oli luudamise peaaegu lõpetanud, leidis ta midagi. Astelpõõsa all, kuivadel lehtedel lebas väike, alustassisuurune hall ketas. Ketas oli raske, luud seda ei liigutanud ning Jaen pidas seda lihtsalt kiviks. Kuid päris tavaline kivi see ei olnud. See oli läikiva pealispinnaga, peopesapaksune ja väheste lohkude-mõhnadega ese, millele Jaen ei osanud leida mingit otstarvet. Ta uuris seda mitu õhtut, hüpitas käes ja pildus õhku – kivist küll, aga milleks ja kust? Ketta külge oli kleepunud pisike roostes seib – magnet, taipas Jaen.

Asju Jaenil eriti palju ei olnud. Vähest raha hoidis ta voodi all vanas plekist kohvitoosis, söögiriistu ta ei vajanud. Vanaaegse roostes noa leidis ta kuuripõrandalt saepuru seest ja ihus selle tänavalt leitud kivitükiga teravaks. Tõesti, rohkem polnud talle vaja.

Nüüd siis selline, isesaabunud asi.

Kettal polnud täkkeid ega kriime. Jaen pesi ketta kuuri kõrval veeloigus puhtaks ja kuivatas kaltsutükiga. Kindlasti oli see valmistatud inimkäte abil, arvas Jaen – kahe käega kettast hoides sobitusid sõrmed justkui iseenesest madalate pehmete pinnavormidega. Seda oli mõnus, isegi rahustav kätes hoida. Nii jäi Jaen igal õhtul magama, ketas käte vahele surutud ja teadvus teadmatult ootevalmis.Võõrad maad, loomad ja inimesed vallutasid siis talle saadetud unenäod, kadudes esimeste hommikulindude häältes.

Seejärel hakkas kõik muutuma.

Ühel hommikul Dr Rand tööle igatahes ei tulnud. Keset õue kasvava vahtra all olev liivaplats, kus tuttav punane auto alati seisis, oli tühi. Infarkt, ütles koristajamutt oma sõbrannale – Jaen riisus sel ajal maja ääres mulluseid vahtralehti. Randi surm oli esimene märk muutustest. Mõne aja pärast teatas koristajamutt talle, et ta peab nüüd ära minema, kuna kliinik müüakse maha ja uued omanikud palkavad koristusfirma. Jaen ei öelnud midagi. Kuhu mul minnagi, mõtles ta öösel koikul lamades, ma elan ju siin, töötan!! Terves linnas ei teadnud ta kedagi, kes teda tunneks, süüa annaks või ööbida lubaks. Mälu algusest kuni praeguse hetkeni ei leidnud ta muud – prügikastid, pargid, majade soojasõlmed, heinakuhi äärelinna serval. Jaenile meenus hetkeks ka kiriku hooldemaja, kuid sealsed mälestused lõppesid ebameeldiva peavaluga. Ja siis, pärast tühje igilumiseid nädalaid, oli ta leidnud erakliiniku.

Kliinik vist vahetaski omanikku, kuna koristajamutti ta enam ei näinud. Ülemõde Stea kõndis endiselt igal varahommikul peauksest sisse, vaatamata Jaeni poolegi. Talv muutus kevadeks, lumi oli juba ammu kadunud. Maja värviti üle vaigu järele lõhnava helerohelise värviga. Nüüd ta enam raha ei saanud, kuid see ei tähendanud midagi – Jaen polnud kättesaadutki kulutanud. Söögipoolis jäeti talle hilisõhtuti musta prügikotti keeratult kuuriukse ette. Riideidki jätkus talle dr Randi toodud, kuurinurgas troonivast hiigelpambust piisavalt.

Jaenil polnud mingit vajadust kuhugi minna.

järgneb