NWO

Antikristuse küsimus - et kes,kus, millal, jne; et mida küll paavst või Abe Finkelstein arvavad, jne jne -  kõik see tundub nüüdseks lahendatud olevat.

Võllid ja mutrid

Ükspäev sai kaasteeliste-meeskodanikega arutatud, kui kõva võll siis keegi ka on. Üsna ruttu leiti ühine meel - kui ikka sõda või muid raskusi pole suurt olnud, ei õnnestu lihtkodanikul teisest palju, silmapaistvalt palju üle olla. Ja need uued, nn pehmed väärtused ei taha kuidagi veel mehetegudeks kvalifitseeruda - mis teha, pole me veel Rootsi tasemel...Kõige kõvemaks meheks tunnistati lõpuks üks vanaisa, kes juba enne sõda 2 last tegi(üks suri küll kohe ära), seejärel sakslaste poolt sõdima sunniti(aga ta ei hakanud, sest keeldus vande andmisest, kuna Kuperjanovi pataljonis oli selle juba andnud), seetõttu läbi sõdiva Saksamaa kuidagimoodi Prantsusmaale Cherbourgi E-laagrisse sattus, seal puhkas mõned aastad, seejärel pani koos koduküla meestega laagriservale kukkunud lõhkemata liitlaste lennukipommi  paukuma ja põgenes. Veetnud veel paar kuud ühes Prantsuse külas kohalikega juues ja laaberdades, jõudis ta siis liitlasvägede staapi, kus talle ühemõtteliselt kõndimissuund kätte näidati. Hakkaski jala kõndima. Kodumaale jõudnud, tegi veel kolm last, siis tüdis vist naisest ja 60-ndate alguses kolis lõuna-eesti väikelinna uue naise juurde, kellele samuti kolm last tegi. Laste kõrvalt pakkus põraandaaluseid teenuseid ehk tegi haltuurat ja ehitas maja, musta Volga ostis ka. Ise oli  vanausuline.

Üleval ja siin, all.

Mu kätte sattus üks raamat.
Raamatu pealkiri oli paljulubav :

MUST PIIBEL
VI ja VII Moosese raamat
Salaretseptid ja maagia.
Tallinn, 1994.

Tõsi ta on - lugejad saavad teada, kuidas ehitada "tõsist suurt kabalistilist nõiaringi", vaimude väljakutsumist, "vaimu vannutamist ja äralaskmist peale seda, kui leping temega tehtud on", aga ka kuidas kadunud kõrvakuulmist tagasi saada või sedaviisi teha, kuidas hobune väikese pea ja ilusa laka saaks.
Eks need suuremad maagilised toimingud küll huvipakkuvad lugeda on, kuid et raamatu eest siiski alati raha välja panna tuli, on praktilised retseptid ostuotsuse puhul alati määrava tähtsusega olnud.
Et aga lihtkodanikud, kes pärast väsitavat laadanädalavahetust mõne krooni ka hädatarvilise kirjanduse peale kulutanud on, väga kergekäeliselt seda va nähtamatut maailma ei võtaks, võib tekstidest (lisaks korduvatele manitsustele maagilisi toiminguid alati suurima täpsusega teha) leida suurel hulgal kõiksugu hirmsaid kurivaimude nimesid:
Adonai, Elohim, Ariel, Jehoova, Emanuel, Cagla, Mathon, Almusin, Arisse, Pylhona, Mogots, Silphoo, Cabest, Salamandroe, Gnomus, Cerroe, Coelis, Rodeasse, Aona, Carios, Arios, Membrot, Darios, Pyshona, Magot, Sylphoe, Cabost, Cubots, Gnomos, Goeles, Godens, Quinqua, Iuana, Etitnamus, Csaritnatnik, Alga, Kameron, Aliscot, Mandeseunini, Poemi, Oriei, Magrecese, Parinscon, Estio, Dumogon, Divorcon, Garmiel, Hugras, Fabil, Donton, Ulisedierno, Petan, Mutvathon, Semiphora, Mutcathon.
Mõningaid neist polnud isegi sellises kohas, millest võib arvata, et äramainit vaimelukas oma teadliku elu ainult Maarjamaal veetnud on või et trükise kunagine autor suures kirepalangus mõned vahvad nimed ise loonud on.
Kuidas kõnetab raamat tänapäeva inimesi?
Kui austatud lugeja harrastab näiteks ülipopulaarset "inglimeditatsiooni" või kanaldamist, siis on tal muidugi lihtne teha endale siit väike nimekiri ja võrrelda, kas teda kõnetanud tüüp on mustas nimekirjas või mitte.
Kui aga õndsusest säravale, headuse- ja valguseootel mediteerivale kanaldajale vastatakse, et " ma olen, kes ma olen", on siinne nimekiri muidugi kasutu.

See

Vaevaliselt roomav inimvare tema toas, diivani ees ja samal ajal õues, paarikümne sammu kaugusel väravast. See kõik oli äärmiselt ehtne, tõeline ja oluline. Liia kõndis kiiresti läbi toa akna juurde ja vaatas välja. Tume kogu liikus vaevaliselt, kuid sihikindlalt jalgvärava poole, aeg-ajalt hirmunult üle õla vaatates. Mees auto juures rääkis telefoniga, kombates pilguga ümbrust.. Liia taltsutas tulvavaid mõtteid. Kui ta nüüd sekkuks, õnnestuks tal päästa inimene kindlast surmast. See tähendaks, et ta muudaks esimest korda seda, mida ta senini ainult vaadelnud on.

See rikuks ju tasakaalu, mis oli Liia olemasolu mõte. Kuidas nüüd nii..?

Palju mõelda polnud aega. Korteriuks avanes, trepikojatuled süttisid automaatselt ja Liia tormas trepist alla. Kahekordse ridaelamu õu oli tühi, tuul uhises kuuride kõrval kasvava õunapuu võras. Jalgvärava lukk ei avanenud kohe, Liia lõi seda mõned korrad vastu metallist väravaposti ja võti hakkas keerama. Üle tee, luitunud heinavarte keskel nägigi ta liikumatult lamavat põgenikku. Ettesirutatud käes hoidis too mingit eset ja oigas tasa. Liia jooksis mehe juurde ja haaras sel kätest kinni. Meest oli raske lohistada, kuid teeristile kogunenud autod ja taskulampidega kogud ei lubanud oodata. Esimesed neist laskusid juba hõigeldes teetammilt alla. Liia sikutas oma kandamit kõigest jõust ja läbis nii viimased meetrid väravani. Lasknud mehe käed hetkeks lahti, lukustas ta värava ja hingeldas mõne hetke. Raske kettakujuline ese kukkus mehel käest ja Liia toppis selle kiiresti mantlitaskusse.

Esimene korrus. Iga sammuga raskemaks muutuva inimkogu treppidest ülesvedamine oli raskem, kui ta oli ette kujutanud, kuid Lia ei jätnud jonni. Veel üks aste. Veel üks.

Trepp kattus vereplekkidega, tundmatu tundus põrgulikult raske, kuid Liia jätkas meeleheitlikku sikutamist. Veel kaks astet. Kas nad murravad nüüd värava maha, kas mitte ei sammu nad trepikoja poole, tunglesid mõtted viimaste jõuriismete taustal. Teine korrus. Mees oigas valjult, õnneks elas Liia trepikojas üksinda. Ooker taganes uksepraost ja põgenes kööki. Liia tõmbas päästetu esikupõrandale ja jooksis akna juurde piiluma. Tagaajajad olid jõudnud puude vahelt läbi, taskulampide valgusvihud kompasid heinamaad ja jõudsid väravanigi. Kui nad ka koera toovad, on nad kohe ka siin. Värav oli lukus, aga üle selle sai kerge vaevaga ronida. See kõik oli Liia jaoks äärmiselt uskumatu ja arusaamatu. Miks just tema? Ja mis edasi saab? Jättis ta midagi tegemata? Tegi äkki liiga palju? Liia soovis, et oleks juba hommik, ta ärkaks, teeks teed ja öised sündmused oleksid möödas, lahenenud ja arusaadavad. Mida see mees oli teinud? Oli ta ohtlik? Kurjategija? Liia istus hetkeks ja taltsutas pekslevat südant. Midagi rasket rippus taskus – Liia kiskus sealt välja halli värvi raske ketta, mis meenutas natuke kahte kokkusurutud, isetehtud savitaldrikut. Kummaline ese oli puhas, ta pealispind oli kergelt lainjas ja meeldivalt sile. Seda oli mugav käes hoida, ehkki selle otstarvet ta ei taibanud. Suveniir, mälestusese, mingi detail, osa millestki keerulisemast? Liia hoidis ketast kahe käega enese ees ja uuris seda pingsalt. Ketas oli soe ja mõnus, sõrmed leidsid enestele kohe parimad kohad – veider ketas oleks end justnagu omaniku järgi sobitanud. –Jah, ma olen selles kindel,- kuulis ta end ütlevat. Ta libistas ketta mantlitaskusse ja läks, justkui läbi unenäo koridori pesema. Rohkem ei saanud ta teha – ei enese ega ootamatu külalise jaoks.

Päikesetõusuni oli veel aega. Liia seisis kitsukese esikus ja vaatas poolteadvusetut lamajat. Vaevukuuldav hingamine andis märku, et tundmatu elab. See oli noorepoolne mees, viletsate, kulunud riietega ja ajamata habemega. Ooker nuusutas sissetungijat suurima ettevaatusega ning jäi siis tolle juurde istuma, saba kombekalt ümber keha.

Toas levis mustuse, higi ja vere painav aroom, aeg oleks justkui aeglustunud, kummipaelana peatumiseni veninud. Liia hoidis imelikku ketast jälle pihkude vahel ja teadis järsku, mida edasi teha. Tagaajajaid polnud kuulda, ta läks tagasi tuppa, kuis teda ootas varahommikune äärelinn. Värava ees seisid kaks autot. Mustades riietes turske mees ragistas väravaluku kallal ja rääkis tasasel häälel kaaslastega. Hundikoer istus autoukse kõrval ja vaatas Liiale otse silma. Kogu tahtejõudu koondades hõlmas Liia pilguga kõike toimuvat ja sõnas vaikselt:

-Minge ära. Seda ei ole juhtunud. Teil pole siia asja. See on nüüd lõppenud. Minge ja unustage kõik. Ma tahan, et te kõik lahkuksite.-

Koer niitsatas ja taganes auto taha. Värava avanud mees peatus järsku ja hõõrus kätega otsaesist.

Liia tundis, et ta sõrmed ja peopesad on tulikuumad. Käte vahele surutud ketas helendas hämaras vaevumärgatavalt ja selle sisemuses aimus imepisikesi sädemeid, mis kummaliselt looklevate trajektooridega kettast väljusid ja kohe ka kustusid.

Väravaesine oli järsku tühi.

Taevaservale kogunes helendavat hämu, tuul puhus taganevate tähtede ette pilveviirge. Hommik saabus justkui vastumeelselt, tahtmata linna ja inimesi segada. Inimesi sel kellaajal polnud, varane liinibuss sõitis tasase suhinaga läbi öösel langenud vahtralehtede. Meid on nüüd kaks, mõtles Liia arupidavalt ja vaatas magavat Jaeni. Küll me midagi välja mõtleme.

Külmkapp sumises tasa.

Mlmlmlklikk!! teatas keedukann.

Ooker vaatas end koguvat hommikut läbi oma roheliste silmade ja ringutas end küüru tõmmates.

2010

Oli ja on

Kiti elab hästi.
Tapeeti, mida küünistega nii vahvalt hüppelt kiskuda saab, saab kistud siis kui vaja ja niipalju kui vaja. Ema ei ole küll vaimustatud sellisest tegevusest, aga ega puhtapaljad manitsused ole ühtegi tegijat tegevustest võõrutanud. Territoorium maja näol on suur ja seitsme kuu vanuselt kassitüdrukult ei oota keegi täielikku teadmist selles juhtuvast, rääkimata veel kontrollist.
Kuid Kiti püüab.
Eks ikka hästi hakkama saada; aga  ka hiiri, keda sel aastal ema arvates kuidagi väga palju olevat.
Ja alati on ju muutusi! Ikka juhtub vahel diivani tagant kostuma veidraid hääli, külaliste kotid-saapad lõhnavad mõnikord tundmatute maade ja merede järele, mööduv lumekoristusmasin vilgutab oma suuri kollaseid silmi ning voodid, need voodid on alati nii pehmed!
Kiti on ise ka pehme, ehkki karv on tal lühike. Veel on Kitil väike, ainult temale kuuluv erinevus  - taevake, sellel on ju seitse varvast igal käpal, hüüdis ema, kui Kiti esimest korda koju tuli. (Kõik teavad, et koju tullakse, mitte ei tooda. Leiba tuuakse, mitte hingega olevust.) Käpad, jah, on küll teistmoodi, kuid jooksmist lisavarbad ei sega. Oi, kui roosad südamed sul siin käpa all on, kiidab ema ja näitab teistelegi - kui parasjagu on, kelle käppasid näidata. Näitus ja muu tsirkus on poosetamiseks ja uhkeldamiseks; normaalsed olendid elavad rahulikku ja toimekat elu.
Kiti tulemisega on siiski ka omaette lugu. Enne Kitit võis vabalt olla ka mittemidagi, olematus, kuid ema väidab, et kolmevärviline kiisu on selles majas tänavapoolsel aknalaual alati peesitanud juba 15 aastat. Kõik, kes üle tee, sädelevate sibulkuplitega  kirikus käisid, teadsid, et just sellel kohal võib kindlal kellaajal näha just sellist uhket looma.  Ja nii aastast aastasse. Nõnda, et Kitil on nüüd au ja kohustus olla traditsiooni jätkaja.
Ehk siis üks maailma kandjatest.

See

Sammud lähenesid, tulija oligi üksinda. Teine on siis autos, taipas Jaen kohe ja hoidus isegi hingamast. Kuuriuks avanes ja taskulamp tulija käes valgustas tühja aset. Astu veel üks samm, mõtles Jaen ja lõi siis kõigest jõust. Ketas tabas lüheldast turvameest otse lagipähe, mees vajus oiates põlvili. Jaen ei jäänud ootama, lõi mehe kohmaka jalalöögiga pikali ja põgenes. Suund oli vaja kiiresti valida, tuimad jalad ärkasid, põikasid tagaväravast välja ja valisid äärelinna viiva tee.

Edasi, edasi, minema siit!!

Maasturi tuled süttisid, masin liikus kohalt ja sõitis kuuri juurde. Veel natuke edumaad, taipas Jaen kergendatult ja jooksis, nagu ei iial ennem. Tee viis otse edasi, villad ja madalad ridamajad olid kaitstud tarade ja lukustatud väravatega. Hirm piitsutas jalgu ja ahendas südamelööke; Jaen teadis, et kui ta kätte saadakse, on kõigel igaveseks lõpp. Vägivald, lõppematu valu, võibolla vangla, hullumaja..Või surm.

Jaeni viimast jooksu saatsid ärkavate koerte haugatused, kliiniku juurest oli kuulda kiirust kguva auto hääli. Paarikümne meetri pärast paistis plinkivate oranzide foorituledega risttee. Seal, veel eemal, on võsa, ehk sinna joosta – tagaaetav oli väsinud, haige ja hingeldav, kuid otsustada tuli kiirsti. Kui kutsutakse veel patrulle, pole enam pääsu.

Autotulede vihud kompasid põgenejat.

Äärelinn magas ja Jaen tundis, et vaevatud keha ei allu enam tahtele. Ta jooksis viimaseid jõuraase kokku võttes risti üle peatee ja veeretas end paari meetri kõrgusest pervest alla. Selja taha jõudnud maastur peatus kummide rigisedes ja väljunud juht karjus midagi vihaselt. Hõreda lepavõsani jõudis põgenik pidevalt komistades ja kukkudes – jalad ei kuulanud enam üldse sõna. Võsasaare tagant paistis elamurajooni piirdeaed ja üksikud tänavavalgustid. Tagaajaja laskus teepervest alla ja süütas taskulambi. Suurt vajadust selleks polnud, sest võsas koperdav inimene oli peaaegu käes.

Viimastel öödel magas Liia halvasti. Mitte et lisandunud oleks päevast und, aga..

Öösiti ärgates tundis Liia ärevust ja rahutust, mille põhjust ta seletada ei osanud. Ooker tema rahutust ei jaganud ja vedeles varahommikuni köögi ja esiku vahelise ukse lävepakul. Hommikuti kõndis ta nüüd, saatjaks kassi rahulik ja kõiketeadev pilk, ühe kodumasina juurest teise juurde, püüdes mõista, kes neist oma eluga lõpuni rahul pole.

Kõik tundus olevat jätkuvalt hästi, masinad täitsid oma funktsioone vastuvaidlemata, aga ka mitte ülemäära innukalt. Ka Liia maailmades ei olnud midagi muutunud. Ta teadis, et neis peitub piisavalt halba – õnnetusi, vägivalda, surma. Kõike seda oli ta näinud ja juba väiksena taibanud, et sinna ei saa ta midagi parata. See toimus paralleelselt ja tasakaalustavalt heade ja rõõmustavatae sündmustega.

Umbes kümneaastasena oli ta Toas istudes tunnistajaks stseenile, kuidas vanem, ilmetu näoga külanaine rääkis temavanuse poisiga, seejärel aga ootamatult vihastus ja hakkas poissi peksma kõigi kättejuhtuvate asjadega. Poiss nuttis ja karjus, Liia soovis kogu hingest, et ta saaks midagi muuta, kuid see ei õnnestunud, tema rolliks jäi alati vaatleja oma. See on nagu televiisor, lohutas ta ennast ja ei nutnud, kui poiss suri. Ja seejärel, iseenese tasakaalustamiseks, oli ta paar päeva nähtamatuks külaliseks noorel perekonnal – pika tõmmu noormehe ja salapärase naeratusega ilusa punajuukselise neiu uhiuues disainkorteris ning tundis vaikset headmeelt noori ja nende äsjasündinud tütart vaadates.

See kõik toimus tema Toas, tema salamaal, kus käis ainult tema ise, muutmata midagi ja laskmata ennast muuta. Vaatleja, ütles Liia mõttes enda kohta ja oli kindel, et ta elu möödub edaspidigi rahus, vaikuses ja üksinduses. Sest ta oli selline osa maailmast, mis jälgib maailma toimumist.

Liia pistis saiaviilud röstrisse.

Kuid aimdus millestki eeleisvast ei kadunud ka järgneva õhtu saabudes. Lõunameri, Põhjameri jääpankadega, kalurikülad mägede vahel lahesoppides, jahimehed tihedas põlismetsas tulid ja lahkusid Liia soovi kohaselt. Ometi tundus, et just nüüd on midagi teoksil, midagi olulisemat kui iial enne. Liia sulges silmad. Olnud, hetkeltoimuvad ja tulevased vaatepildid keerlesid meeltesügavuses, andmata endist haarata, rääkimata mingeistki lineaarsustest. Inimesed, linnad, masinad, hiidlained, taevatähed ja mesilased segunesid ja eraldusid tajuäärtel, lubades vaid põgusat puudet. Hiidkoor kõiksuse häältest sosistas keerulistes rütmides adumatuid sõnu, hingates sisse ja välja vaid siis, kui Liia seda tegi. Terav valuuit viskles ajukurdudes, otsides väljapääsu, tahtes muutuda reaalseks, katsutavaks, kombatavaks, muudetavaks, justkui otsides võimalust pääseda vaatleja teadvuse pealavale.

Liia avas silmad. Sügisöö tumepruunid lained rullusid akna taga tühjal maastikul, summutades tasa üksikute akende viimasedki märgutuled. Kauged tänavavalgustid heitsid äärelinnale kollaseid jõuetuid kiiri; tuul sahistas ärevalt õhutusavas. Kusagil surises automootor, põimituna harvust inimhäältest. Liia taipas, et see oli tema toas, päris toas, koos tema ja ta masinatega. See oli päriselt ta ümber, tema linn, väike, rahulik põhjamaine äärelinn mõne kõrgema hoone, jalgratturite, tervisejooksjate, lapsevankrite ja hommikuste prügiautodega. Liia ei olnud majaümbrust kunagi vaadelnud, seda sai teha ka päeval, näiteks prügi välja viies. Aga just praegu, ristmiku juures, sangleppade all toimus midagi ebameeldivat – vägivald, veri, valu, oiged.

Tumedates riietes kuju lõi tugevate kurikalöökidega pikali teise, silmnähtavalt vaevatud olekuga inimkuju. Lamaja kaitses pead kätega, kuid olematu reaktsioon muutis vastupanu mõttetuks. Lööjale tuli telefonikõne; ta ronis pervest üles ja hakkas rääkima, toetades mustas saapas jala auto põrkerauale. Kuid ohver oli elus ja roomas aina edasi, kaugemale surmast, sinnapoole, kuus hämaruses joonistusid kortermaja aiaväravad. Liia kangestus. Nüüd peaks vist politsei kutsuma, mõtles ta automaatselt. Vaatepilt Liia toas muutus detailsemaks, ta nägi otse enda poole roomamas hingelavat ja verist, karvakasvanud meest, kes tõstis silmad otse Liia omadele ja kähistas: - Aidake!!-

See ei olnud kutse niivõrd Liiale, kui kõigile, kes vähegi kuulda võisid.

Liia oli sel hetkel ainus kuulaja.

järgneb..

Sissevaade praktilisse ja traditsioonilisse

Kristusekeskne inimene: Jeesus Kristus juhib; inimene järgneb Jeesusele, toetudes Tema väele; huvid ja eemärgid lähtuvad Kristusest; tulemuseks on täisväärtuslik elu kooskõlas Jumala eesmärkidaga

 

Enesekeskne inimene:inimene juhib; Jeesus on väljaspool; huvid ja eesmärgid lähtuvad iseendast; tulemuseks on pettumine,viha, tülid.

Materjal on pärit saidilt tudengielu.net. Kes julgeb, see uurib ise.