Võllid ja mutrid

Ükspäev sai kaasteeliste-meeskodanikega arutatud, kui kõva võll siis keegi ka on. Üsna ruttu leiti ühine meel - kui ikka sõda või muid raskusi pole suurt olnud, ei õnnestu lihtkodanikul teisest palju, silmapaistvalt palju üle olla. Ja need uued, nn pehmed väärtused ei taha kuidagi veel mehetegudeks kvalifitseeruda - mis teha, pole me veel Rootsi tasemel...Kõige kõvemaks meheks tunnistati lõpuks üks vanaisa, kes juba enne sõda 2 last tegi(üks suri küll kohe ära), seejärel sakslaste poolt sõdima sunniti(aga ta ei hakanud, sest keeldus vande andmisest, kuna Kuperjanovi pataljonis oli selle juba andnud), seetõttu läbi sõdiva Saksamaa kuidagimoodi Prantsusmaale Cherbourgi E-laagrisse sattus, seal puhkas mõned aastad, seejärel pani koos koduküla meestega laagriservale kukkunud lõhkemata liitlaste lennukipommi  paukuma ja põgenes. Veetnud veel paar kuud ühes Prantsuse külas kohalikega juues ja laaberdades, jõudis ta siis liitlasvägede staapi, kus talle ühemõtteliselt kõndimissuund kätte näidati. Hakkaski jala kõndima. Kodumaale jõudnud, tegi veel kolm last, siis tüdis vist naisest ja 60-ndate alguses kolis lõuna-eesti väikelinna uue naise juurde, kellele samuti kolm last tegi. Laste kõrvalt pakkus põraandaaluseid teenuseid ehk tegi haltuurat ja ehitas maja, musta Volga ostis ka. Ise oli  vanausuline.