Püha raamat

Nii see on

http://jaakvalge.blogspot.com/2014/12/jaak-valge-johannes-vares-barbarus.html

Kodu, kodu

Nahkadega kaetud püstkoda seisis künka nõlval. Oli hiline õhtu, peaaegu öö, tuul sahistas kuivanud rohukõrtes ning kõrgelt taevast, pilvede vahelt paistis õrnalt helendav kuu. Isa ja suured vennad olid läinud põtru ajama, ema ja väike Sudi hakkasid aga magama minema. Sudi teatas voodist:

„Ema, ma tahan veel väljas olla, tahan  veel korraks jõge vaadata!“

„Ei, Sudi,“ vastas ema, „jõemees on nüüd ise vett vaatamas, jõenaine kaldal kõndimas. Vaata sina homme!“  Sudi  püüdis magama jääda, kuid und ei tulnud. Kui ema oli magama jäänud, puges Sudi voodist välja ning kõndis jõe äärde. Kalanahast õmmeldud riietega mees kõndis jõe ääres ja laulis:

„ Voola, kulda, voola, hõbeda, jõua mu maja peale,  tule mu toa peale!“

 Sudi  läks mehe juurde ja ütles: „Näita mulle oma maja, näita mulle oma tuba!“

Mees võttis Sudil käest kinni ja nad istusid koos pilliroost punutud paati, mis oli väikeste kivikestega kaunistatud ning mida vedasid hõbeselgadega särjed.  Jõemees viis ta sügavale jõe põhja, oma vesijuurtest ja pehkinud puutüvedest ehitatud suurde majja. Akna taga ujusid kuldsed ja hõbedased kalad, jõemehe naine keetis lee kohal suppi. Nad asusid sööma. Kui supp oli söödud,  küsis jõemees:

„Meil ei ole lapsi, kas sa tahad meie juurde elama jääda? Ma teen sulle puujuurtest ja pilliroost põimitud vankri, mis on kaunistatud kalaluude ja jõekarpidega ja seda hakkavad vedama angerjad. Hakkame koos jõge valvama. Päeval hakkame jõe põhjas kõndima, kuuvalgel jõe ääres jalutama!“ 

Jõenaine küsis: “Kas sa tahad meie juurde elama jääda?  Ma annan sulle hõbedast peaga kuldse noa ja me toome iga päev sellist jõetoitu, mida aga soovime!“

Sudi mõtles natuke, kuid ütles siis: “Aitäh, jõemees, aitäh, jõenaine. Ma pean nüüd koju tagasi minema.“ Jõenaine  andis Sudile kingituseks peotäie läikivaid jõekarpe ja jõemees viis ta tagasi kaldale.

Sudi jooksis koju, puges soojade nahkade alla ning vaatas tasa hõõguvate süte paistel kõigis vikerkaarevärvides küütlevaid jõekarpe niikaua, kuni magama jäi.

Kuidas edasi?

Goltzman läheb ühel ilusal hommikul vastava ametniku juurde ja teatab:
"Mulle aitab. Tahan emigreeruda Iisraeli!"
"Miks küll ometi, Isaak Leibovitsh?" imestab ametnik. "Elul pole ju praegu vigagi?"
"Homovärgi pärast!" teatab Goltzman.
"???"
"No vaadake ise. Stalini ajal lasti selle pärast maha, Brezhnevi ajal pandi vangi, praegu pidi гомосятина täitsa normaalne olema. Aga mina tahan enne minema saada, kui see igaühele kohustuslikuks muudetakse!"

Kas sul on õigus?

Kesse`nd enam teab, kuis ja kas see täpselt oli, aga rahvasuu räägib, et kui II riigikogu ajal olnd endine staabikirjutaja Hans Heidemann tubli kommar ja ametiühingnik, juhtund ikka, et kirglistel vaidlustel olla hansukesest lihtlabaselt üle sõidetud.
Mis sest, et tal mõnikord pärast õigus kah olnd.
Habeme värisedes "Mul oli ju õigus!!" porisenud mehikesele lähenenud ühekorra Artur Tupits ja öelnud:
 "Kui sul oli õigus, aja püksid maha! Ja jätagi maha!! Ja kui keegi peaks mööda minema ja küsima, et miks sul püksid maas on, siis ütle: "Mul oli õigus!""

Vaiksel Piusa jõel

Eesti piirivalvurid jalutavad kargel sügishommikul Piusa jõe ääres, kõht kenasti tatraputru täis.
Korraga viipab üks teisele:
"Näe, Kevin, neeger ujub, raisk! Tõmbaks talle automaadist, ah?"
"A kui ta vastu laseb?"
 "Ei usu; mis me talle teinud oleme? "

Paras palk pahale

Äärmiselt usaldusväärne allikas jutustas mulle tõestisündinud loo, mis oli saanud kuldsete kaheksakümnendate ühel päeval ehedaks reaalsuseks suures Tartu mööblivabrikus.
Olnd nii, et seal töötand üks härra, Sääsk(55) või midagi taolist perenimeks.
Härral olnd huvitav harrastus - käind teine märkmikuga(nahkkaaned, rahvakunstikoondis Uku) ümber vabrikut ringi ja pand aga kirja(keeleots suust väljas) et kes üle taguotsa tööd tegi, viilis või tinutas, ülemusi klatshis, liiga palju suitsupausil käis või lihtsalt vastalise näoga oli.
Pärast näitand muidugi direktorile ette.
Selline asetumus kollektiivi suhtekaardil tõi kaasa vastandlikud hinnangud - esiteks ülim põlgus kolleegide poolt(Vasja(49) näiteks, keda peale vangiskäiku sunniti inimesestuma territooriumi luuates, luband pärast iga palgapäeva Sääsel lambid looja lüüa; tal pohhui.) ja teiseltpoolt selge ja sügav tunnustus juhtkonna poolt, mis väljendus korra ka materiaalselt - sõiduauto ZAZ 968 näol.
Ükskord olnd aga nõnda, et tualetid ei töötanud.
Ummistus, klassikaline ummistus.
Prooviti halva ja heaga, kuni direktor kutsus välja keevitaja Slavka(33), kes saand ülesandeks halvast torust keevitusega jupp vahelt välja lõigata. Siis saab korralikult puhastada.
Et aga Sääsk esmasest infoväljast mentaalselt välja lülitatud oli, ei teadnud too midagi, murdis kinniteibitud tuttavast uksest sisse ja asus korralagedust ja vastikuid vembumehi kirudes kahe tellise peale mõnusalt "asendisse".
Kahjuks käivitus samal hetkel toru sees allkorrusel tegutseva Slavka käe läbi  ainult keevitajate ja torumeeste koosmeelele arusaadav keemilis-füüsikaline protsess.
Las explosion, la merde, le choc - kui püüda kirjeldada toimunut, jääda keeleliselt euroopalikuks ning mitte kasutada selhetkel-selkohal pruugitud väljendeid.
Kojuhiiliva Sääse juuksed olid meenutanud maisipulki, meenutab pealtnägija Igor(61).

Ajalooline mälu

Liivimaal, Peipsiäärel laius aasta 1915, vene impeerium õitses ja väikeküla kaupmees Ivan (kuulsast kaupmeestesoost ja seetõttu materiaalselt hästikindlustatud) oli eluga enam, kui rahul.
Seetõttu lesis ta sel ilusal juulipäeval voodil ja lasi leiba luusse.
Maja oli tühi, naised olid läinud peenraid rohima, poeg aga oli hoopistükkis Saksamaal koolis.
Lahe, täiega lahe, oleksime meie, tänapäevased, olukorda hinnanud.
Kärbes sumises.
Korraga sirutus lahtisest aknast sisse käsi.
Käsi kobas seina rippuvat Ioann Bogoslovi ikooni ja püüdis seda maha võtta.
Poolunine Ivan reageeris millisekundite jooksul(ime), haaras esimese ettejuhtuva asja (selleks oli ухват) ja viskas selle täiest jõust alatu, jumalatteotava käe poole.
Ja tabas(ime).
Ikoon kukkus maha, jäädes siiski terveks(ime).
Eks va  ангел-хранитель ise neid imesid tegi, kes muu.
Muidugi sai Ivan ka pärastpoole teada, kellel käsi katki.
...

Kaheksakümnendate lõpul tuli ikoonivarga pojapoja naisevend sõjaväest tagasi, tõmbas nina täis ja ajas mootorrattaga sõites Ivani venna tütrepoja ämma, baaba Olja aiavärava katki.
Pilbasteks.
"Ah, ma tean, need on ju need golodraanetsid, nad ongi sellised!" ütles Olja õhtul mehele.

                                                       See ongi ухват.

Mina, robot

Mihhailile meeldivad robotid.
Võluvaim asjaolu nende juures on see, et nad tunduvad kohe päriselt elavad, ometigi on neid võimalik ise teha. Proovi sa teha näiteks sipelgat või oravat - no ei tule kuidagi välja. Robot aga..see on tõeliselt huvitav. Mihhaili vanaisa Valeri on robotiloomet igati toetav; reedeti, pärast lasteaeda ootas ta oma sinises naljakas vanaaegses autos alati Mihhaili, et teise linna otsa robotiringi sõita. Seal on alati n-i-i-i kohutavalt põnev, et Mihhail ei jõudnud lasteaias käies kuidagi reedet ära oodata. Roboti sees ei ole ju midagi muud, kui mootorid, patareid, juhtmed, lambikesed, läikivad kruvidega ühendatud metallitükid..Mihhail arvas alguses, et robot saab alles siis elavaks, kui see arvutiga on korra ühendatud, aga hiljem mõistis, et elu annab robotile hoopis aku. Magama jäädes silmitseb ta nüüd alati ühte akut, pihkumahtuvat eluallikat, mis korraliku roboti jaoks natuke nõrgaks jäänud, kuid kodus vanaisaga koostatud roomikroboti kenasti kõrisema ja tulukesi vilgutama paneb.
Ühest asjast ei saa küll Mihhail kunagi aru - et mis roboti heaks või halvaks teeb, filmides on ju head ja halvad robotid - akud on neil ju ühesugused? Võibolla on nii, et kui roboti koostaja on hea, siis valmivad ta käe all head robotid; kui halb inimene, siis halvad? Igatahes roboti värv ei loe küll midagi, sellest sai ta juba viieaastasena aru.
Hetkel on Mihhailil siiski kiired ajad, esimene klass ikkagi. Õpetaja on hea, sõbralik, nagu ema!!
Ja huvitav on ka. Selgus, et ta pinginaabril Leenul (kogu aeg ütleb Mihhail talle "Leena" ja tüdruk naerab nii kõvasti, et ..!!) on "Transformerite" pastakas! Selline, mis nupule vajutades iseenesest mitut osa keerab ja kirjutav otsa lõpuks välja lükkab!!
Ta peab Leenu kah robotiringi kutsuma, see on kindel.

Muusikat

..polegi kaua kuulanud.

Karud

Kord vanal aeal teinud keegi talumees nairid maha, oodanud nädalat kaks, oodanud kolm, aga ainudt nairilooma ei tulnud mullapõuest ülesse. Vist ära nõiotud või ära tehtud, mõtelnud mees, läinud veel nädala pärast vaatama, ikka seesama lugu, paljas must maa. Seda nähes läinud mehel kops üle maksa ja ta hakanud vanduma:
"Kurat võtku kõik vaeva ja nairi tegemist, kõik on mokas."
Selle meelepahaga läinud mees kojo ega pistnud oma jalga enne sügeset enamb nairipõllule. Talve tulekul juhtunud mees kord nairipõllult üle minema, ennäh, naaris kasvab lopsalt põllul, väga suured ja ilusad. Mees kakkab kohe ühe naari ülesse. Varsi on kurat sääl ja ütleb:
"Mees, mis sa nüüd tegid? Anna naaris silmapilk seie, need on minu jagu, sest sina oled neid pääle külvi minule lubanud."
Sääl ei võinud mees midagi parata, ta pidi selle aintsa nairi, mis ta ülesse oli kaksanud, kuradile ära andma.
Mees jäi väga kurvaks, sest et suur näljaaeg oli, ning vastas kuratile:
"Kellega toidan ma omad lapsed ja iseendid see tali otsa, kui keik need põllunairid ainuüksi sinule jäävad?"
"Mis see minusse puudub?" vastas kurat. "Miks sa olid nii kerge lubama, see on nüüd so oma süü. Ehk olgu nõnda: mina sõidan homme homiku vara ühe loomaga seie naaripõllule ning sina sõida ka seie. Tunned sa minu looma ära, kellega ma sõidan, siis jäägu naarid sinule. Ei tunne ma sinu looma ära, ka siis jäävad naarid sinule. Aga tunnen ma sinu looma ära ja sina minu looma ei tunne, siis ei saa sina ainust nairist mitte omale, vaid keik võtan ma enesele."
Selle kaubaga oli mees väga rahul ja sammus kojo poole, mõteldes:
"Veel on minul lootust neid ilusaid nairid, mis oma käega olen maha külinud, omale saada, kui see kudagi korda lähaks kuradit homme homiku ära petta."
Aga keige mõtlemise ja arvamise järele ei täädnud ta kuskilt niisugust looma saada, keda kurat ei tunne. "Keik metsloomad karust kuni siilini kurat jo tunneb, sest ta hulgub igapäev metsa ja soogu mööda ümber," mõtles mees. "Koduloomade seast pean ma valitsema, neid vanapoiss ometi kõiki ei tunne. Olgu, ma valitsen kodukaru."
Kodu pani mees oma mõttid abikaasale ette ning see oli ka sellega rahul kahekeste ühendud jõul kuradit ära petta. Joba enne päikesetõusu olivad peremees ja perenaine nairipõllul ja kui mees oma naese afrikaanlaste viisi järele oli välja ehitanud ja vagusi ise sääljuures seisis, tormas vanakurat varsi suure musta karu seljas nairipõllule. Joba kaugelt hüüdis kurat:
"Mees, kas mo looma tunned?"
Mees ütles:
"Miks ei, kes inimene seda ei peaks tundma, seda tunneb veike lapski ära, see on jo metsakaru."
"Oh sina raipenahk, ära tundis," pomises kurat ja tuli lähemale kuni naise juure, kes sääl käpukile liigutamata paigal seisis.
"Noh, kas see siin sinu loom on," rääkis vanapoiss. "Ma niisugust kurja looma oma pitkal eluaeal veel küll pole näinud. Suur suu tal on, aga nõna ega silmi pole olemaski, sabaots on jäme ja jompis. Ma pean tunnistama, et ma niisugust looma pole näinud ega tunne. Armas peremees, naerid saavad nüüd muidugi sulle, siis ütle ometa, mis selle looma nimi on?"
"Kodukaru," vastas mees. (Säält on see nimi siis ka eesti rahva sekka tekkinud - "kodukaru" - , mida tõise pilkamiseks ja naeruks veel mitmes paigaks pruukitakse.)
Kui kurat oma karuga olivad ära sõitnud, läksivad perenaene ja peremees kojo, kutsusid pere kokku ning tõttasivad naaripõllule, mitukümmend koormat sai neid nairid kojo tuua, seda selgeste ei mäletanud juttustaja enamb, aga sada koormad neid vois küll saada ja moni hea korvitäis veel päälekauba.

Kohtumiseni, sõber!!

It's how it's meant to be,
Great escapists running free.

He has known what you have known,
A dozen lifetimes on your own.

It's how it's meant to be.

He came all this way for you,
Trading the ghosts for someone new.

You stare at all the buildings
And you know that something's changed.
You look down from the rooftop,
Hearing sirens through the rain.

Hear the sirens through the rain.

It's how it's meant to be,
Protected from the city freeze.

You have known what he has known,
A thousand dreams turned broken bones.

It's how it's meant to be.

He came all this way for you,
Trading the ghosts for someone new.

You stare at all the buildings
And you know that something's changed.
You look down from the rooftop,
Hearing sirens through the rain.

Hear the sirens through the rain.

Kop-kop-kop!

Meeli(6) ei andnud nädalapäevad vanavanematele asu - tema tahab õhtul, peale vanaisa spordiuudiseid, "kollifilmi" vaadata. Reklaam, kurask, lapse jälle kätte saanud, vangutas vanaema pead ja ei tahtnud kollikast esiti kuuldagi. Meeli oli aga igati viks ja tubli, aitas poest asju tuua, koristas voodi alt ja pealt ja mänguasjakastist kõik mustad sokid-särgid ära ning toppis (tooli abil) pesumasinasse; pesi Kirru söögikausid puhtaks jne jne, niiet vanaemal-isal oli tõeliselt raske oodatava linateose omadusi verbaalselt pisendada. Vanaisa oli lõpuks nõus filmivaatamisel kaisutatava rollis olema, sest vanaema keeldus hea ja püsiva ööune nimel igasugustest lollustest.
Ja ei olnudki teab-mis asi. Korralikku, koledat ja paljuhambulist kolli kuskilt ei tulnud, kõik peategelased jäid ellu ja (enam-vähem) terve mõistuse juurde. (" -Vana, kas see must suits ongi koll? - No see filmi-tädi on niipalju kollifilme vahtinud, et igat krõpsu kardab..") Film vaadatud, kujunes ka väike, kergelt siiski monoloogitaoline vestlusring esmamuljete põhjal:
-Kas minu toas ka seda suitsu tuleb?
-Aga kardinad mul ühel õhtul liikusid, ma ise nägin!
-Meil lasteaias Gregori kodus, voodi all elab..öökrokodill!! Ega teda päeval üldse ei ole, me otsisime!!
-Aga seal nurga peal poes, see vene tädi, noh, see teine müüja, see on nii kole, kas ta on nõid?
-Kata rääkis, et kui ta vana juures maal oli, ta käis öösel vetsus ja keegi tegi uuuu!")
Sellise parakogemuste pagasi esitlusel ei saanud vanaisagi vaimumaailma osatähtsust inimese elus kuidagi pisendada, olgugi, et ta ise sinna midagi lisada ei osanud. Lõpuks ei pidanud vanaisa vastu.
"No mida siis sina teed, kui öösel sinu toas kardinad liiguvad ja koll tahab sisse tulla?"
"Ta ei tulegi!"
"Ahsoo? Miks mitte?"
Meeli vaatab vanaisale võidukalt otsa: " Sellepärast ei tule, et mina elan siin!!"

Viska nööri

Tänasel ilusal talvepäeval tahaks teile, hääd lugejad, meelde tuletada vana head keskendumise-võimet ning selle tähtsust. Teatavasti pole ju lusikat olemas. 

Õppetund oleks justkui jeesu-raamatust pärit, aga ei. Meie raamatu toimetajad on õnneks teised.

 Vanast olli üts pühä mees. Too käve üle järve jalksi kerikohe. Mitte es vao vette. Kerikun kõrraga näk: vanakurat kirotas hobõsanaha pääle noide nimmi, kes kerikun suigahtiva. Nahast tull puudus. Vanakuri pandse jala pääle ja vinüt. Pühämees naarahtnu - ja ku kodo lännü, sis oll ristkabloni (pastlapaelad kederluu kohal) är hämmänü (märjaks teinud) jala. Ta naarsõ tooperäst, et vanakura pää oll vasta saina põranu, ku ta hamba naha külest vallalõ pässivä.

Mustad ööd

Võõral maal sündinud, üleni süsimust Blacky tuli koju siis, kui Vassilissa ja Julian olid kolmeaastased.
Mustale siiami tõugu elukale ei osatudki muud nime panna, sest ema kodumaalt pärit 'Tshernõsh' ja eestimaine 'Mustik' ei olnud ikka päris need.
Kuid sellest polnudki suurt, kuna nimeomamisest tähtsam oli ellujäämine. Sellega sai Blacky kiiresti hakkama, omandades eneseväärilise austusetaseme küünte-hammaste ja kiiruse-jõuga - välkkiire sööst peidukohast, hambad sekundiks-paariks pehmesse lapselihasse, tagasi - ja respekt saigi saavutatud. Praeguseks, oma 3 eluaasta ja viie kilogrammi juures on Blackyt mingeisse raamidesse suruda jätkuvalt keeruline. Õues käimine langes ära täiesti kassist mitteolenevatel põhjustel: mõistmatud naabrid oma tobedate koertega avaldasid emale korduvat ja häälekat pahameelt. Eriti stressis olevat olnud kolmandal korrusel elav 'pisike' taani dogi. No on lammas, mingu siis koertepsühholoogi juurde, arvas ema, kui kuulis dogiperenaise järjekordset hala kutsakese stressi põhjustanud õuesresideeruvast tundmatust ülikurjast hammasküüsilisest monstrumist.
Kuid jätkub ju ka tubaseid tegevusi. Hea on vahepeal mängida резиночка-ga - ema viskab selle teise tuppa, hüüdes valjult "Apport!" Ja Blacky toob selle siis emale tagasi.
Hiljuti avastati kogemata Blacky 'ilmalõpuladu', mis kujutas endast pesumasina taha kogunenud poolt kilo kassikrõbinaid. Kauss, millest neid süüakse, asub nimelt pesumasina kõrval ja Blacky viis toituda näeb välja kui krõbinahunnikust hooga läbi närimine - sellest siis ka kahes suunas kuhjuvad toiduvaalud.
Vahepeal unustab ema Blacky aknalauale linde vaatama - milline tegevus on jällegi kahetise loomuga. Viimased korrad on Blacky aknalaualt alla hüpanud (2. korrus!) ja pikaltplaneeritud tegevusi ka kohe alustanud. Mis sest, et viimane käik lõppes kõrgel-kõrgel - raagus pärnapuud rüütava kahetunnise mäugumisüritusega.
Iga kogemus on eluteel vajalik, arvab Blacky.
Ja nurrub õhtuti, ikka ema rõõmuks.

Evolutsioonist

Pisike kõrvalehüpe tõsise teaduse maailma:

Professor Werner Gitti järeldused DNAst leitud informatsiooni põhjal

Oma raamatus In the Beginning Was Information (Alguses oli informatsioon) teeb infosüsteemide ekspert, dr. Werner Gitt DNAst leitud informatsiooni põhjal teatud järeldused. Siin on kokkuvõte:

Kuna DNA koodil on kõik informatsiooni põhiomadused, siis peab sellel informatsioonil olema saatja.

Kuna DNA informatsiooni tihedus ja keerukus on miljoneid kordi suurem kui kaasaegsel inimtehnoloogial, peab saatja olema ülimuslikult arukas.

Kuna saatja peab olema kodeerinud (salvestanud) informatsiooni DNA molekuli ja ehitanud molekulaarsed bioseadmed kodeerimiseks, dekodeerimiseks ning rakkude käigus hoidmiseks, peab saatja olema eesmärgipärane ja ülimalt võimas.

Kuna informatsioon on mittemateriaalne olem ja ei saa pärineda mateeriast, peab saatjal olema mittemateriaalne komponent (vaim).

Kuna informatsioon ei saa pärineda mateeriast ja seda loob ka inimene, peab inimloomuses olema mittemateriaalne komponent (vaim).

Kuna bioloogiline informatsioon saab pärineda vaid mõistuslikult saatjalt ja kõik keemilise ning bioloogilise evolutsiooni teooriad rajanevad eeldusel, et informatsioon pärineb ainult mateeriast ja energiast (ilma saatjata), siis on keemilise ja bioloogilise evolutsiooni teooriad ekslikud.

NWO

Antikristuse küsimus - et kes,kus, millal, jne; et mida küll paavst või Abe Finkelstein arvavad, jne jne -  kõik see tundub nüüdseks lahendatud olevat.

Võllid ja mutrid

Ükspäev sai kaasteeliste-meeskodanikega arutatud, kui kõva võll siis keegi ka on. Üsna ruttu leiti ühine meel - kui ikka sõda või muid raskusi pole suurt olnud, ei õnnestu lihtkodanikul teisest palju, silmapaistvalt palju üle olla. Ja need uued, nn pehmed väärtused ei taha kuidagi veel mehetegudeks kvalifitseeruda - mis teha, pole me veel Rootsi tasemel...Kõige kõvemaks meheks tunnistati lõpuks üks vanaisa, kes juba enne sõda 2 last tegi(üks suri küll kohe ära), seejärel sakslaste poolt sõdima sunniti(aga ta ei hakanud, sest keeldus vande andmisest, kuna Kuperjanovi pataljonis oli selle juba andnud), seetõttu läbi sõdiva Saksamaa kuidagimoodi Prantsusmaale Cherbourgi E-laagrisse sattus, seal puhkas mõned aastad, seejärel pani koos koduküla meestega laagriservale kukkunud lõhkemata liitlaste lennukipommi  paukuma ja põgenes. Veetnud veel paar kuud ühes Prantsuse külas kohalikega juues ja laaberdades, jõudis ta siis liitlasvägede staapi, kus talle ühemõtteliselt kõndimissuund kätte näidati. Hakkaski jala kõndima. Kodumaale jõudnud, tegi veel kolm last, siis tüdis vist naisest ja 60-ndate alguses kolis lõuna-eesti väikelinna uue naise juurde, kellele samuti kolm last tegi. Laste kõrvalt pakkus põraandaaluseid teenuseid ehk tegi haltuurat ja ehitas maja, musta Volga ostis ka. Ise oli  vanausuline.

Üleval ja siin, all.

Mu kätte sattus üks raamat.
Raamatu pealkiri oli paljulubav :

MUST PIIBEL
VI ja VII Moosese raamat
Salaretseptid ja maagia.
Tallinn, 1994.

Tõsi ta on - lugejad saavad teada, kuidas ehitada "tõsist suurt kabalistilist nõiaringi", vaimude väljakutsumist, "vaimu vannutamist ja äralaskmist peale seda, kui leping temega tehtud on", aga ka kuidas kadunud kõrvakuulmist tagasi saada või sedaviisi teha, kuidas hobune väikese pea ja ilusa laka saaks.
Eks need suuremad maagilised toimingud küll huvipakkuvad lugeda on, kuid et raamatu eest siiski alati raha välja panna tuli, on praktilised retseptid ostuotsuse puhul alati määrava tähtsusega olnud.
Et aga lihtkodanikud, kes pärast väsitavat laadanädalavahetust mõne krooni ka hädatarvilise kirjanduse peale kulutanud on, väga kergekäeliselt seda va nähtamatut maailma ei võtaks, võib tekstidest (lisaks korduvatele manitsustele maagilisi toiminguid alati suurima täpsusega teha) leida suurel hulgal kõiksugu hirmsaid kurivaimude nimesid:
Adonai, Elohim, Ariel, Jehoova, Emanuel, Cagla, Mathon, Almusin, Arisse, Pylhona, Mogots, Silphoo, Cabest, Salamandroe, Gnomus, Cerroe, Coelis, Rodeasse, Aona, Carios, Arios, Membrot, Darios, Pyshona, Magot, Sylphoe, Cabost, Cubots, Gnomos, Goeles, Godens, Quinqua, Iuana, Etitnamus, Csaritnatnik, Alga, Kameron, Aliscot, Mandeseunini, Poemi, Oriei, Magrecese, Parinscon, Estio, Dumogon, Divorcon, Garmiel, Hugras, Fabil, Donton, Ulisedierno, Petan, Mutvathon, Semiphora, Mutcathon.
Mõningaid neist polnud isegi sellises kohas, millest võib arvata, et äramainit vaimelukas oma teadliku elu ainult Maarjamaal veetnud on või et trükise kunagine autor suures kirepalangus mõned vahvad nimed ise loonud on.
Kuidas kõnetab raamat tänapäeva inimesi?
Kui austatud lugeja harrastab näiteks ülipopulaarset "inglimeditatsiooni" või kanaldamist, siis on tal muidugi lihtne teha endale siit väike nimekiri ja võrrelda, kas teda kõnetanud tüüp on mustas nimekirjas või mitte.
Kui aga õndsusest säravale, headuse- ja valguseootel mediteerivale kanaldajale vastatakse, et " ma olen, kes ma olen", on siinne nimekiri muidugi kasutu.

See

Vaevaliselt roomav inimvare tema toas, diivani ees ja samal ajal õues, paarikümne sammu kaugusel väravast. See kõik oli äärmiselt ehtne, tõeline ja oluline. Liia kõndis kiiresti läbi toa akna juurde ja vaatas välja. Tume kogu liikus vaevaliselt, kuid sihikindlalt jalgvärava poole, aeg-ajalt hirmunult üle õla vaatates. Mees auto juures rääkis telefoniga, kombates pilguga ümbrust.. Liia taltsutas tulvavaid mõtteid. Kui ta nüüd sekkuks, õnnestuks tal päästa inimene kindlast surmast. See tähendaks, et ta muudaks esimest korda seda, mida ta senini ainult vaadelnud on.

See rikuks ju tasakaalu, mis oli Liia olemasolu mõte. Kuidas nüüd nii..?

Palju mõelda polnud aega. Korteriuks avanes, trepikojatuled süttisid automaatselt ja Liia tormas trepist alla. Kahekordse ridaelamu õu oli tühi, tuul uhises kuuride kõrval kasvava õunapuu võras. Jalgvärava lukk ei avanenud kohe, Liia lõi seda mõned korrad vastu metallist väravaposti ja võti hakkas keerama. Üle tee, luitunud heinavarte keskel nägigi ta liikumatult lamavat põgenikku. Ettesirutatud käes hoidis too mingit eset ja oigas tasa. Liia jooksis mehe juurde ja haaras sel kätest kinni. Meest oli raske lohistada, kuid teeristile kogunenud autod ja taskulampidega kogud ei lubanud oodata. Esimesed neist laskusid juba hõigeldes teetammilt alla. Liia sikutas oma kandamit kõigest jõust ja läbis nii viimased meetrid väravani. Lasknud mehe käed hetkeks lahti, lukustas ta värava ja hingeldas mõne hetke. Raske kettakujuline ese kukkus mehel käest ja Liia toppis selle kiiresti mantlitaskusse.

Esimene korrus. Iga sammuga raskemaks muutuva inimkogu treppidest ülesvedamine oli raskem, kui ta oli ette kujutanud, kuid Lia ei jätnud jonni. Veel üks aste. Veel üks.

Trepp kattus vereplekkidega, tundmatu tundus põrgulikult raske, kuid Liia jätkas meeleheitlikku sikutamist. Veel kaks astet. Kas nad murravad nüüd värava maha, kas mitte ei sammu nad trepikoja poole, tunglesid mõtted viimaste jõuriismete taustal. Teine korrus. Mees oigas valjult, õnneks elas Liia trepikojas üksinda. Ooker taganes uksepraost ja põgenes kööki. Liia tõmbas päästetu esikupõrandale ja jooksis akna juurde piiluma. Tagaajajad olid jõudnud puude vahelt läbi, taskulampide valgusvihud kompasid heinamaad ja jõudsid väravanigi. Kui nad ka koera toovad, on nad kohe ka siin. Värav oli lukus, aga üle selle sai kerge vaevaga ronida. See kõik oli Liia jaoks äärmiselt uskumatu ja arusaamatu. Miks just tema? Ja mis edasi saab? Jättis ta midagi tegemata? Tegi äkki liiga palju? Liia soovis, et oleks juba hommik, ta ärkaks, teeks teed ja öised sündmused oleksid möödas, lahenenud ja arusaadavad. Mida see mees oli teinud? Oli ta ohtlik? Kurjategija? Liia istus hetkeks ja taltsutas pekslevat südant. Midagi rasket rippus taskus – Liia kiskus sealt välja halli värvi raske ketta, mis meenutas natuke kahte kokkusurutud, isetehtud savitaldrikut. Kummaline ese oli puhas, ta pealispind oli kergelt lainjas ja meeldivalt sile. Seda oli mugav käes hoida, ehkki selle otstarvet ta ei taibanud. Suveniir, mälestusese, mingi detail, osa millestki keerulisemast? Liia hoidis ketast kahe käega enese ees ja uuris seda pingsalt. Ketas oli soe ja mõnus, sõrmed leidsid enestele kohe parimad kohad – veider ketas oleks end justnagu omaniku järgi sobitanud. –Jah, ma olen selles kindel,- kuulis ta end ütlevat. Ta libistas ketta mantlitaskusse ja läks, justkui läbi unenäo koridori pesema. Rohkem ei saanud ta teha – ei enese ega ootamatu külalise jaoks.

Päikesetõusuni oli veel aega. Liia seisis kitsukese esikus ja vaatas poolteadvusetut lamajat. Vaevukuuldav hingamine andis märku, et tundmatu elab. See oli noorepoolne mees, viletsate, kulunud riietega ja ajamata habemega. Ooker nuusutas sissetungijat suurima ettevaatusega ning jäi siis tolle juurde istuma, saba kombekalt ümber keha.

Toas levis mustuse, higi ja vere painav aroom, aeg oleks justkui aeglustunud, kummipaelana peatumiseni veninud. Liia hoidis imelikku ketast jälle pihkude vahel ja teadis järsku, mida edasi teha. Tagaajajaid polnud kuulda, ta läks tagasi tuppa, kuis teda ootas varahommikune äärelinn. Värava ees seisid kaks autot. Mustades riietes turske mees ragistas väravaluku kallal ja rääkis tasasel häälel kaaslastega. Hundikoer istus autoukse kõrval ja vaatas Liiale otse silma. Kogu tahtejõudu koondades hõlmas Liia pilguga kõike toimuvat ja sõnas vaikselt:

-Minge ära. Seda ei ole juhtunud. Teil pole siia asja. See on nüüd lõppenud. Minge ja unustage kõik. Ma tahan, et te kõik lahkuksite.-

Koer niitsatas ja taganes auto taha. Värava avanud mees peatus järsku ja hõõrus kätega otsaesist.

Liia tundis, et ta sõrmed ja peopesad on tulikuumad. Käte vahele surutud ketas helendas hämaras vaevumärgatavalt ja selle sisemuses aimus imepisikesi sädemeid, mis kummaliselt looklevate trajektooridega kettast väljusid ja kohe ka kustusid.

Väravaesine oli järsku tühi.

Taevaservale kogunes helendavat hämu, tuul puhus taganevate tähtede ette pilveviirge. Hommik saabus justkui vastumeelselt, tahtmata linna ja inimesi segada. Inimesi sel kellaajal polnud, varane liinibuss sõitis tasase suhinaga läbi öösel langenud vahtralehtede. Meid on nüüd kaks, mõtles Liia arupidavalt ja vaatas magavat Jaeni. Küll me midagi välja mõtleme.

Külmkapp sumises tasa.

Mlmlmlklikk!! teatas keedukann.

Ooker vaatas end koguvat hommikut läbi oma roheliste silmade ja ringutas end küüru tõmmates.

2010