Karud

Kord vanal aeal teinud keegi talumees nairid maha, oodanud nädalat kaks, oodanud kolm, aga ainudt nairilooma ei tulnud mullapõuest ülesse. Vist ära nõiotud või ära tehtud, mõtelnud mees, läinud veel nädala pärast vaatama, ikka seesama lugu, paljas must maa. Seda nähes läinud mehel kops üle maksa ja ta hakanud vanduma:
"Kurat võtku kõik vaeva ja nairi tegemist, kõik on mokas."
Selle meelepahaga läinud mees kojo ega pistnud oma jalga enne sügeset enamb nairipõllule. Talve tulekul juhtunud mees kord nairipõllult üle minema, ennäh, naaris kasvab lopsalt põllul, väga suured ja ilusad. Mees kakkab kohe ühe naari ülesse. Varsi on kurat sääl ja ütleb:
"Mees, mis sa nüüd tegid? Anna naaris silmapilk seie, need on minu jagu, sest sina oled neid pääle külvi minule lubanud."
Sääl ei võinud mees midagi parata, ta pidi selle aintsa nairi, mis ta ülesse oli kaksanud, kuradile ära andma.
Mees jäi väga kurvaks, sest et suur näljaaeg oli, ning vastas kuratile:
"Kellega toidan ma omad lapsed ja iseendid see tali otsa, kui keik need põllunairid ainuüksi sinule jäävad?"
"Mis see minusse puudub?" vastas kurat. "Miks sa olid nii kerge lubama, see on nüüd so oma süü. Ehk olgu nõnda: mina sõidan homme homiku vara ühe loomaga seie naaripõllule ning sina sõida ka seie. Tunned sa minu looma ära, kellega ma sõidan, siis jäägu naarid sinule. Ei tunne ma sinu looma ära, ka siis jäävad naarid sinule. Aga tunnen ma sinu looma ära ja sina minu looma ei tunne, siis ei saa sina ainust nairist mitte omale, vaid keik võtan ma enesele."
Selle kaubaga oli mees väga rahul ja sammus kojo poole, mõteldes:
"Veel on minul lootust neid ilusaid nairid, mis oma käega olen maha külinud, omale saada, kui see kudagi korda lähaks kuradit homme homiku ära petta."
Aga keige mõtlemise ja arvamise järele ei täädnud ta kuskilt niisugust looma saada, keda kurat ei tunne. "Keik metsloomad karust kuni siilini kurat jo tunneb, sest ta hulgub igapäev metsa ja soogu mööda ümber," mõtles mees. "Koduloomade seast pean ma valitsema, neid vanapoiss ometi kõiki ei tunne. Olgu, ma valitsen kodukaru."
Kodu pani mees oma mõttid abikaasale ette ning see oli ka sellega rahul kahekeste ühendud jõul kuradit ära petta. Joba enne päikesetõusu olivad peremees ja perenaine nairipõllul ja kui mees oma naese afrikaanlaste viisi järele oli välja ehitanud ja vagusi ise sääljuures seisis, tormas vanakurat varsi suure musta karu seljas nairipõllule. Joba kaugelt hüüdis kurat:
"Mees, kas mo looma tunned?"
Mees ütles:
"Miks ei, kes inimene seda ei peaks tundma, seda tunneb veike lapski ära, see on jo metsakaru."
"Oh sina raipenahk, ära tundis," pomises kurat ja tuli lähemale kuni naise juure, kes sääl käpukile liigutamata paigal seisis.
"Noh, kas see siin sinu loom on," rääkis vanapoiss. "Ma niisugust kurja looma oma pitkal eluaeal veel küll pole näinud. Suur suu tal on, aga nõna ega silmi pole olemaski, sabaots on jäme ja jompis. Ma pean tunnistama, et ma niisugust looma pole näinud ega tunne. Armas peremees, naerid saavad nüüd muidugi sulle, siis ütle ometa, mis selle looma nimi on?"
"Kodukaru," vastas mees. (Säält on see nimi siis ka eesti rahva sekka tekkinud - "kodukaru" - , mida tõise pilkamiseks ja naeruks veel mitmes paigaks pruukitakse.)
Kui kurat oma karuga olivad ära sõitnud, läksivad perenaene ja peremees kojo, kutsusid pere kokku ning tõttasivad naaripõllule, mitukümmend koormat sai neid nairid kojo tuua, seda selgeste ei mäletanud juttustaja enamb, aga sada koormad neid vois küll saada ja moni hea korvitäis veel päälekauba.