Mina, robot

Mihhailile meeldivad robotid.
Võluvaim asjaolu nende juures on see, et nad tunduvad kohe päriselt elavad, ometigi on neid võimalik ise teha. Proovi sa teha näiteks sipelgat või oravat - no ei tule kuidagi välja. Robot aga..see on tõeliselt huvitav. Mihhaili vanaisa Valeri on robotiloomet igati toetav; reedeti, pärast lasteaeda ootas ta oma sinises naljakas vanaaegses autos alati Mihhaili, et teise linna otsa robotiringi sõita. Seal on alati n-i-i-i kohutavalt põnev, et Mihhail ei jõudnud lasteaias käies kuidagi reedet ära oodata. Roboti sees ei ole ju midagi muud, kui mootorid, patareid, juhtmed, lambikesed, läikivad kruvidega ühendatud metallitükid..Mihhail arvas alguses, et robot saab alles siis elavaks, kui see arvutiga on korra ühendatud, aga hiljem mõistis, et elu annab robotile hoopis aku. Magama jäädes silmitseb ta nüüd alati ühte akut, pihkumahtuvat eluallikat, mis korraliku roboti jaoks natuke nõrgaks jäänud, kuid kodus vanaisaga koostatud roomikroboti kenasti kõrisema ja tulukesi vilgutama paneb.
Ühest asjast ei saa küll Mihhail kunagi aru - et mis roboti heaks või halvaks teeb, filmides on ju head ja halvad robotid - akud on neil ju ühesugused? Võibolla on nii, et kui roboti koostaja on hea, siis valmivad ta käe all head robotid; kui halb inimene, siis halvad? Igatahes roboti värv ei loe küll midagi, sellest sai ta juba viieaastasena aru.
Hetkel on Mihhailil siiski kiired ajad, esimene klass ikkagi. Õpetaja on hea, sõbralik, nagu ema!!
Ja huvitav on ka. Selgus, et ta pinginaabril Leenul (kogu aeg ütleb Mihhail talle "Leena" ja tüdruk naerab nii kõvasti, et ..!!) on "Transformerite" pastakas! Selline, mis nupule vajutades iseenesest mitut osa keerab ja kirjutav otsa lõpuks välja lükkab!!
Ta peab Leenu kah robotiringi kutsuma, see on kindel.

Muusikat

..polegi kaua kuulanud.

Karud

Kord vanal aeal teinud keegi talumees nairid maha, oodanud nädalat kaks, oodanud kolm, aga ainudt nairilooma ei tulnud mullapõuest ülesse. Vist ära nõiotud või ära tehtud, mõtelnud mees, läinud veel nädala pärast vaatama, ikka seesama lugu, paljas must maa. Seda nähes läinud mehel kops üle maksa ja ta hakanud vanduma:
"Kurat võtku kõik vaeva ja nairi tegemist, kõik on mokas."
Selle meelepahaga läinud mees kojo ega pistnud oma jalga enne sügeset enamb nairipõllule. Talve tulekul juhtunud mees kord nairipõllult üle minema, ennäh, naaris kasvab lopsalt põllul, väga suured ja ilusad. Mees kakkab kohe ühe naari ülesse. Varsi on kurat sääl ja ütleb:
"Mees, mis sa nüüd tegid? Anna naaris silmapilk seie, need on minu jagu, sest sina oled neid pääle külvi minule lubanud."
Sääl ei võinud mees midagi parata, ta pidi selle aintsa nairi, mis ta ülesse oli kaksanud, kuradile ära andma.
Mees jäi väga kurvaks, sest et suur näljaaeg oli, ning vastas kuratile:
"Kellega toidan ma omad lapsed ja iseendid see tali otsa, kui keik need põllunairid ainuüksi sinule jäävad?"
"Mis see minusse puudub?" vastas kurat. "Miks sa olid nii kerge lubama, see on nüüd so oma süü. Ehk olgu nõnda: mina sõidan homme homiku vara ühe loomaga seie naaripõllule ning sina sõida ka seie. Tunned sa minu looma ära, kellega ma sõidan, siis jäägu naarid sinule. Ei tunne ma sinu looma ära, ka siis jäävad naarid sinule. Aga tunnen ma sinu looma ära ja sina minu looma ei tunne, siis ei saa sina ainust nairist mitte omale, vaid keik võtan ma enesele."
Selle kaubaga oli mees väga rahul ja sammus kojo poole, mõteldes:
"Veel on minul lootust neid ilusaid nairid, mis oma käega olen maha külinud, omale saada, kui see kudagi korda lähaks kuradit homme homiku ära petta."
Aga keige mõtlemise ja arvamise järele ei täädnud ta kuskilt niisugust looma saada, keda kurat ei tunne. "Keik metsloomad karust kuni siilini kurat jo tunneb, sest ta hulgub igapäev metsa ja soogu mööda ümber," mõtles mees. "Koduloomade seast pean ma valitsema, neid vanapoiss ometi kõiki ei tunne. Olgu, ma valitsen kodukaru."
Kodu pani mees oma mõttid abikaasale ette ning see oli ka sellega rahul kahekeste ühendud jõul kuradit ära petta. Joba enne päikesetõusu olivad peremees ja perenaine nairipõllul ja kui mees oma naese afrikaanlaste viisi järele oli välja ehitanud ja vagusi ise sääljuures seisis, tormas vanakurat varsi suure musta karu seljas nairipõllule. Joba kaugelt hüüdis kurat:
"Mees, kas mo looma tunned?"
Mees ütles:
"Miks ei, kes inimene seda ei peaks tundma, seda tunneb veike lapski ära, see on jo metsakaru."
"Oh sina raipenahk, ära tundis," pomises kurat ja tuli lähemale kuni naise juure, kes sääl käpukile liigutamata paigal seisis.
"Noh, kas see siin sinu loom on," rääkis vanapoiss. "Ma niisugust kurja looma oma pitkal eluaeal veel küll pole näinud. Suur suu tal on, aga nõna ega silmi pole olemaski, sabaots on jäme ja jompis. Ma pean tunnistama, et ma niisugust looma pole näinud ega tunne. Armas peremees, naerid saavad nüüd muidugi sulle, siis ütle ometa, mis selle looma nimi on?"
"Kodukaru," vastas mees. (Säält on see nimi siis ka eesti rahva sekka tekkinud - "kodukaru" - , mida tõise pilkamiseks ja naeruks veel mitmes paigaks pruukitakse.)
Kui kurat oma karuga olivad ära sõitnud, läksivad perenaene ja peremees kojo, kutsusid pere kokku ning tõttasivad naaripõllule, mitukümmend koormat sai neid nairid kojo tuua, seda selgeste ei mäletanud juttustaja enamb, aga sada koormad neid vois küll saada ja moni hea korvitäis veel päälekauba.

Kohtumiseni, sõber!!

It's how it's meant to be,
Great escapists running free.

He has known what you have known,
A dozen lifetimes on your own.

It's how it's meant to be.

He came all this way for you,
Trading the ghosts for someone new.

You stare at all the buildings
And you know that something's changed.
You look down from the rooftop,
Hearing sirens through the rain.

Hear the sirens through the rain.

It's how it's meant to be,
Protected from the city freeze.

You have known what he has known,
A thousand dreams turned broken bones.

It's how it's meant to be.

He came all this way for you,
Trading the ghosts for someone new.

You stare at all the buildings
And you know that something's changed.
You look down from the rooftop,
Hearing sirens through the rain.

Hear the sirens through the rain.

Kop-kop-kop!

Meeli(6) ei andnud nädalapäevad vanavanematele asu - tema tahab õhtul, peale vanaisa spordiuudiseid, "kollifilmi" vaadata. Reklaam, kurask, lapse jälle kätte saanud, vangutas vanaema pead ja ei tahtnud kollikast esiti kuuldagi. Meeli oli aga igati viks ja tubli, aitas poest asju tuua, koristas voodi alt ja pealt ja mänguasjakastist kõik mustad sokid-särgid ära ning toppis (tooli abil) pesumasinasse; pesi Kirru söögikausid puhtaks jne jne, niiet vanaemal-isal oli tõeliselt raske oodatava linateose omadusi verbaalselt pisendada. Vanaisa oli lõpuks nõus filmivaatamisel kaisutatava rollis olema, sest vanaema keeldus hea ja püsiva ööune nimel igasugustest lollustest.
Ja ei olnudki teab-mis asi. Korralikku, koledat ja paljuhambulist kolli kuskilt ei tulnud, kõik peategelased jäid ellu ja (enam-vähem) terve mõistuse juurde. (" -Vana, kas see must suits ongi koll? - No see filmi-tädi on niipalju kollifilme vahtinud, et igat krõpsu kardab..") Film vaadatud, kujunes ka väike, kergelt siiski monoloogitaoline vestlusring esmamuljete põhjal:
-Kas minu toas ka seda suitsu tuleb?
-Aga kardinad mul ühel õhtul liikusid, ma ise nägin!
-Meil lasteaias Gregori kodus, voodi all elab..öökrokodill!! Ega teda päeval üldse ei ole, me otsisime!!
-Aga seal nurga peal poes, see vene tädi, noh, see teine müüja, see on nii kole, kas ta on nõid?
-Kata rääkis, et kui ta vana juures maal oli, ta käis öösel vetsus ja keegi tegi uuuu!")
Sellise parakogemuste pagasi esitlusel ei saanud vanaisagi vaimumaailma osatähtsust inimese elus kuidagi pisendada, olgugi, et ta ise sinna midagi lisada ei osanud. Lõpuks ei pidanud vanaisa vastu.
"No mida siis sina teed, kui öösel sinu toas kardinad liiguvad ja koll tahab sisse tulla?"
"Ta ei tulegi!"
"Ahsoo? Miks mitte?"
Meeli vaatab vanaisale võidukalt otsa: " Sellepärast ei tule, et mina elan siin!!"

Viska nööri

Tänasel ilusal talvepäeval tahaks teile, hääd lugejad, meelde tuletada vana head keskendumise-võimet ning selle tähtsust. Teatavasti pole ju lusikat olemas. 

Õppetund oleks justkui jeesu-raamatust pärit, aga ei. Meie raamatu toimetajad on õnneks teised.

 Vanast olli üts pühä mees. Too käve üle järve jalksi kerikohe. Mitte es vao vette. Kerikun kõrraga näk: vanakurat kirotas hobõsanaha pääle noide nimmi, kes kerikun suigahtiva. Nahast tull puudus. Vanakuri pandse jala pääle ja vinüt. Pühämees naarahtnu - ja ku kodo lännü, sis oll ristkabloni (pastlapaelad kederluu kohal) är hämmänü (märjaks teinud) jala. Ta naarsõ tooperäst, et vanakura pää oll vasta saina põranu, ku ta hamba naha külest vallalõ pässivä.

Mustad ööd

Võõral maal sündinud, üleni süsimust Blacky tuli koju siis, kui Vassilissa ja Julian olid kolmeaastased.
Mustale siiami tõugu elukale ei osatudki muud nime panna, sest ema kodumaalt pärit 'Tshernõsh' ja eestimaine 'Mustik' ei olnud ikka päris need.
Kuid sellest polnudki suurt, kuna nimeomamisest tähtsam oli ellujäämine. Sellega sai Blacky kiiresti hakkama, omandades eneseväärilise austusetaseme küünte-hammaste ja kiiruse-jõuga - välkkiire sööst peidukohast, hambad sekundiks-paariks pehmesse lapselihasse, tagasi - ja respekt saigi saavutatud. Praeguseks, oma 3 eluaasta ja viie kilogrammi juures on Blackyt mingeisse raamidesse suruda jätkuvalt keeruline. Õues käimine langes ära täiesti kassist mitteolenevatel põhjustel: mõistmatud naabrid oma tobedate koertega avaldasid emale korduvat ja häälekat pahameelt. Eriti stressis olevat olnud kolmandal korrusel elav 'pisike' taani dogi. No on lammas, mingu siis koertepsühholoogi juurde, arvas ema, kui kuulis dogiperenaise järjekordset hala kutsakese stressi põhjustanud õuesresideeruvast tundmatust ülikurjast hammasküüsilisest monstrumist.
Kuid jätkub ju ka tubaseid tegevusi. Hea on vahepeal mängida резиночка-ga - ema viskab selle teise tuppa, hüüdes valjult "Apport!" Ja Blacky toob selle siis emale tagasi.
Hiljuti avastati kogemata Blacky 'ilmalõpuladu', mis kujutas endast pesumasina taha kogunenud poolt kilo kassikrõbinaid. Kauss, millest neid süüakse, asub nimelt pesumasina kõrval ja Blacky viis toituda näeb välja kui krõbinahunnikust hooga läbi närimine - sellest siis ka kahes suunas kuhjuvad toiduvaalud.
Vahepeal unustab ema Blacky aknalauale linde vaatama - milline tegevus on jällegi kahetise loomuga. Viimased korrad on Blacky aknalaualt alla hüpanud (2. korrus!) ja pikaltplaneeritud tegevusi ka kohe alustanud. Mis sest, et viimane käik lõppes kõrgel-kõrgel - raagus pärnapuud rüütava kahetunnise mäugumisüritusega.
Iga kogemus on eluteel vajalik, arvab Blacky.
Ja nurrub õhtuti, ikka ema rõõmuks.

Evolutsioonist

Pisike kõrvalehüpe tõsise teaduse maailma:

Professor Werner Gitti järeldused DNAst leitud informatsiooni põhjal

Oma raamatus In the Beginning Was Information (Alguses oli informatsioon) teeb infosüsteemide ekspert, dr. Werner Gitt DNAst leitud informatsiooni põhjal teatud järeldused. Siin on kokkuvõte:

Kuna DNA koodil on kõik informatsiooni põhiomadused, siis peab sellel informatsioonil olema saatja.

Kuna DNA informatsiooni tihedus ja keerukus on miljoneid kordi suurem kui kaasaegsel inimtehnoloogial, peab saatja olema ülimuslikult arukas.

Kuna saatja peab olema kodeerinud (salvestanud) informatsiooni DNA molekuli ja ehitanud molekulaarsed bioseadmed kodeerimiseks, dekodeerimiseks ning rakkude käigus hoidmiseks, peab saatja olema eesmärgipärane ja ülimalt võimas.

Kuna informatsioon on mittemateriaalne olem ja ei saa pärineda mateeriast, peab saatjal olema mittemateriaalne komponent (vaim).

Kuna informatsioon ei saa pärineda mateeriast ja seda loob ka inimene, peab inimloomuses olema mittemateriaalne komponent (vaim).

Kuna bioloogiline informatsioon saab pärineda vaid mõistuslikult saatjalt ja kõik keemilise ning bioloogilise evolutsiooni teooriad rajanevad eeldusel, et informatsioon pärineb ainult mateeriast ja energiast (ilma saatjata), siis on keemilise ja bioloogilise evolutsiooni teooriad ekslikud.

NWO

Antikristuse küsimus - et kes,kus, millal, jne; et mida küll paavst või Abe Finkelstein arvavad, jne jne -  kõik see tundub nüüdseks lahendatud olevat.

Võllid ja mutrid

Ükspäev sai kaasteeliste-meeskodanikega arutatud, kui kõva võll siis keegi ka on. Üsna ruttu leiti ühine meel - kui ikka sõda või muid raskusi pole suurt olnud, ei õnnestu lihtkodanikul teisest palju, silmapaistvalt palju üle olla. Ja need uued, nn pehmed väärtused ei taha kuidagi veel mehetegudeks kvalifitseeruda - mis teha, pole me veel Rootsi tasemel...Kõige kõvemaks meheks tunnistati lõpuks üks vanaisa, kes juba enne sõda 2 last tegi(üks suri küll kohe ära), seejärel sakslaste poolt sõdima sunniti(aga ta ei hakanud, sest keeldus vande andmisest, kuna Kuperjanovi pataljonis oli selle juba andnud), seetõttu läbi sõdiva Saksamaa kuidagimoodi Prantsusmaale Cherbourgi E-laagrisse sattus, seal puhkas mõned aastad, seejärel pani koos koduküla meestega laagriservale kukkunud lõhkemata liitlaste lennukipommi  paukuma ja põgenes. Veetnud veel paar kuud ühes Prantsuse külas kohalikega juues ja laaberdades, jõudis ta siis liitlasvägede staapi, kus talle ühemõtteliselt kõndimissuund kätte näidati. Hakkaski jala kõndima. Kodumaale jõudnud, tegi veel kolm last, siis tüdis vist naisest ja 60-ndate alguses kolis lõuna-eesti väikelinna uue naise juurde, kellele samuti kolm last tegi. Laste kõrvalt pakkus põraandaaluseid teenuseid ehk tegi haltuurat ja ehitas maja, musta Volga ostis ka. Ise oli  vanausuline.

Üleval ja siin, all.

Mu kätte sattus üks raamat.
Raamatu pealkiri oli paljulubav :

MUST PIIBEL
VI ja VII Moosese raamat
Salaretseptid ja maagia.
Tallinn, 1994.

Tõsi ta on - lugejad saavad teada, kuidas ehitada "tõsist suurt kabalistilist nõiaringi", vaimude väljakutsumist, "vaimu vannutamist ja äralaskmist peale seda, kui leping temega tehtud on", aga ka kuidas kadunud kõrvakuulmist tagasi saada või sedaviisi teha, kuidas hobune väikese pea ja ilusa laka saaks.
Eks need suuremad maagilised toimingud küll huvipakkuvad lugeda on, kuid et raamatu eest siiski alati raha välja panna tuli, on praktilised retseptid ostuotsuse puhul alati määrava tähtsusega olnud.
Et aga lihtkodanikud, kes pärast väsitavat laadanädalavahetust mõne krooni ka hädatarvilise kirjanduse peale kulutanud on, väga kergekäeliselt seda va nähtamatut maailma ei võtaks, võib tekstidest (lisaks korduvatele manitsustele maagilisi toiminguid alati suurima täpsusega teha) leida suurel hulgal kõiksugu hirmsaid kurivaimude nimesid:
Adonai, Elohim, Ariel, Jehoova, Emanuel, Cagla, Mathon, Almusin, Arisse, Pylhona, Mogots, Silphoo, Cabest, Salamandroe, Gnomus, Cerroe, Coelis, Rodeasse, Aona, Carios, Arios, Membrot, Darios, Pyshona, Magot, Sylphoe, Cabost, Cubots, Gnomos, Goeles, Godens, Quinqua, Iuana, Etitnamus, Csaritnatnik, Alga, Kameron, Aliscot, Mandeseunini, Poemi, Oriei, Magrecese, Parinscon, Estio, Dumogon, Divorcon, Garmiel, Hugras, Fabil, Donton, Ulisedierno, Petan, Mutvathon, Semiphora, Mutcathon.
Mõningaid neist polnud isegi sellises kohas, millest võib arvata, et äramainit vaimelukas oma teadliku elu ainult Maarjamaal veetnud on või et trükise kunagine autor suures kirepalangus mõned vahvad nimed ise loonud on.
Kuidas kõnetab raamat tänapäeva inimesi?
Kui austatud lugeja harrastab näiteks ülipopulaarset "inglimeditatsiooni" või kanaldamist, siis on tal muidugi lihtne teha endale siit väike nimekiri ja võrrelda, kas teda kõnetanud tüüp on mustas nimekirjas või mitte.
Kui aga õndsusest säravale, headuse- ja valguseootel mediteerivale kanaldajale vastatakse, et " ma olen, kes ma olen", on siinne nimekiri muidugi kasutu.