Eesti piirivalvurid jalutavad kargel sügishommikul Piusa jõe ääres, kõht kenasti tatraputru täis.
Korraga viipab üks teisele:
"Näe, Kevin, neeger ujub, raisk! Tõmbaks talle automaadist, ah?"
"A kui ta vastu laseb?"
"Ei usu; mis me talle teinud oleme? "
Tuesday, September 9, 2014
Tuesday, July 29, 2014
Paras palk pahale
Äärmiselt usaldusväärne allikas jutustas mulle tõestisündinud loo, mis oli saanud kuldsete kaheksakümnendate ühel päeval ehedaks reaalsuseks suures Tartu mööblivabrikus.
Olnd nii, et seal töötand üks härra, Sääsk(55) või midagi taolist perenimeks.
Härral olnd huvitav harrastus - käind teine märkmikuga(nahkkaaned, rahvakunstikoondis Uku) ümber vabrikut ringi ja pand aga kirja(keeleots suust väljas) et kes üle taguotsa tööd tegi, viilis või tinutas, ülemusi klatshis, liiga palju suitsupausil käis või lihtsalt vastalise näoga oli.
Pärast näitand muidugi direktorile ette.
Selline asetumus kollektiivi suhtekaardil tõi kaasa vastandlikud hinnangud - esiteks ülim põlgus kolleegide poolt(Vasja(49) näiteks, keda peale vangiskäiku sunniti inimesestuma territooriumi luuates, luband pärast iga palgapäeva Sääsel lambid looja lüüa; tal pohhui.) ja teiseltpoolt selge ja sügav tunnustus juhtkonna poolt, mis väljendus korra ka materiaalselt - sõiduauto ZAZ 968 näol.
Ükskord olnd aga nõnda, et tualetid ei töötanud.
Ummistus, klassikaline ummistus.
Prooviti halva ja heaga, kuni direktor kutsus välja keevitaja Slavka(33), kes saand ülesandeks halvast torust keevitusega jupp vahelt välja lõigata. Siis saab korralikult puhastada.
Et aga Sääsk esmasest infoväljast mentaalselt välja lülitatud oli, ei teadnud too midagi, murdis kinniteibitud tuttavast uksest sisse ja asus korralagedust ja vastikuid vembumehi kirudes kahe tellise peale mõnusalt "asendisse".
Kahjuks käivitus samal hetkel toru sees allkorrusel tegutseva Slavka käe läbi ainult keevitajate ja torumeeste koosmeelele arusaadav keemilis-füüsikaline protsess.
Las explosion, la merde, le choc - kui püüda kirjeldada toimunut, jääda keeleliselt euroopalikuks ning mitte kasutada selhetkel-selkohal pruugitud väljendeid.
Kojuhiiliva Sääse juuksed olid meenutanud maisipulki, meenutab pealtnägija Igor(61).
Olnd nii, et seal töötand üks härra, Sääsk(55) või midagi taolist perenimeks.
Härral olnd huvitav harrastus - käind teine märkmikuga(nahkkaaned, rahvakunstikoondis Uku) ümber vabrikut ringi ja pand aga kirja(keeleots suust väljas) et kes üle taguotsa tööd tegi, viilis või tinutas, ülemusi klatshis, liiga palju suitsupausil käis või lihtsalt vastalise näoga oli.
Pärast näitand muidugi direktorile ette.
Selline asetumus kollektiivi suhtekaardil tõi kaasa vastandlikud hinnangud - esiteks ülim põlgus kolleegide poolt(Vasja(49) näiteks, keda peale vangiskäiku sunniti inimesestuma territooriumi luuates, luband pärast iga palgapäeva Sääsel lambid looja lüüa; tal pohhui.) ja teiseltpoolt selge ja sügav tunnustus juhtkonna poolt, mis väljendus korra ka materiaalselt - sõiduauto ZAZ 968 näol.
Ükskord olnd aga nõnda, et tualetid ei töötanud.
Ummistus, klassikaline ummistus.
Prooviti halva ja heaga, kuni direktor kutsus välja keevitaja Slavka(33), kes saand ülesandeks halvast torust keevitusega jupp vahelt välja lõigata. Siis saab korralikult puhastada.
Et aga Sääsk esmasest infoväljast mentaalselt välja lülitatud oli, ei teadnud too midagi, murdis kinniteibitud tuttavast uksest sisse ja asus korralagedust ja vastikuid vembumehi kirudes kahe tellise peale mõnusalt "asendisse".
Kahjuks käivitus samal hetkel toru sees allkorrusel tegutseva Slavka käe läbi ainult keevitajate ja torumeeste koosmeelele arusaadav keemilis-füüsikaline protsess.
Las explosion, la merde, le choc - kui püüda kirjeldada toimunut, jääda keeleliselt euroopalikuks ning mitte kasutada selhetkel-selkohal pruugitud väljendeid.
Kojuhiiliva Sääse juuksed olid meenutanud maisipulki, meenutab pealtnägija Igor(61).
Wednesday, March 5, 2014
Ajalooline mälu
Liivimaal, Peipsiäärel laius aasta 1915, vene impeerium õitses ja väikeküla kaupmees Ivan (kuulsast kaupmeestesoost ja seetõttu materiaalselt hästikindlustatud) oli eluga enam, kui rahul.
Seetõttu lesis ta sel ilusal juulipäeval voodil ja lasi leiba luusse.
Maja oli tühi, naised olid läinud peenraid rohima, poeg aga oli hoopistükkis Saksamaal koolis.
Lahe, täiega lahe, oleksime meie, tänapäevased, olukorda hinnanud.
Kärbes sumises.
Korraga sirutus lahtisest aknast sisse käsi.
Käsi kobas seina rippuvat Ioann Bogoslovi ikooni ja püüdis seda maha võtta.
Poolunine Ivan reageeris millisekundite jooksul(ime), haaras esimese ettejuhtuva asja (selleks oli ухват) ja viskas selle täiest jõust alatu, jumalatteotava käe poole.
Ja tabas(ime).
Ikoon kukkus maha, jäädes siiski terveks(ime).
Eks va ангел-хранитель ise neid imesid tegi, kes muu.
Muidugi sai Ivan ka pärastpoole teada, kellel käsi katki.
...
Kaheksakümnendate lõpul tuli ikoonivarga pojapoja naisevend sõjaväest tagasi, tõmbas nina täis ja ajas mootorrattaga sõites Ivani venna tütrepoja ämma, baaba Olja aiavärava katki.
Pilbasteks.
"Ah, ma tean, need on ju need golodraanetsid, nad ongi sellised!" ütles Olja õhtul mehele.
See ongi ухват.
Seetõttu lesis ta sel ilusal juulipäeval voodil ja lasi leiba luusse.
Maja oli tühi, naised olid läinud peenraid rohima, poeg aga oli hoopistükkis Saksamaal koolis.
Lahe, täiega lahe, oleksime meie, tänapäevased, olukorda hinnanud.
Kärbes sumises.
Korraga sirutus lahtisest aknast sisse käsi.
Käsi kobas seina rippuvat Ioann Bogoslovi ikooni ja püüdis seda maha võtta.
Poolunine Ivan reageeris millisekundite jooksul(ime), haaras esimese ettejuhtuva asja (selleks oli ухват) ja viskas selle täiest jõust alatu, jumalatteotava käe poole.
Ja tabas(ime).
Ikoon kukkus maha, jäädes siiski terveks(ime).
Eks va ангел-хранитель ise neid imesid tegi, kes muu.
Muidugi sai Ivan ka pärastpoole teada, kellel käsi katki.
...
Kaheksakümnendate lõpul tuli ikoonivarga pojapoja naisevend sõjaväest tagasi, tõmbas nina täis ja ajas mootorrattaga sõites Ivani venna tütrepoja ämma, baaba Olja aiavärava katki.
Pilbasteks.
"Ah, ma tean, need on ju need golodraanetsid, nad ongi sellised!" ütles Olja õhtul mehele.
Friday, November 22, 2013
Mina, robot
Mihhailile meeldivad robotid.
Võluvaim asjaolu nende juures on see, et nad tunduvad kohe päriselt elavad, ometigi on neid võimalik ise teha. Proovi sa teha näiteks sipelgat või oravat - no ei tule kuidagi välja. Robot aga..see on tõeliselt huvitav. Mihhaili vanaisa Valeri on robotiloomet igati toetav; reedeti, pärast lasteaeda ootas ta oma sinises naljakas vanaaegses autos alati Mihhaili, et teise linna otsa robotiringi sõita. Seal on alati n-i-i-i kohutavalt põnev, et Mihhail ei jõudnud lasteaias käies kuidagi reedet ära oodata. Roboti sees ei ole ju midagi muud, kui mootorid, patareid, juhtmed, lambikesed, läikivad kruvidega ühendatud metallitükid..Mihhail arvas alguses, et robot saab alles siis elavaks, kui see arvutiga on korra ühendatud, aga hiljem mõistis, et elu annab robotile hoopis aku. Magama jäädes silmitseb ta nüüd alati ühte akut, pihkumahtuvat eluallikat, mis korraliku roboti jaoks natuke nõrgaks jäänud, kuid kodus vanaisaga koostatud roomikroboti kenasti kõrisema ja tulukesi vilgutama paneb.
Ühest asjast ei saa küll Mihhail kunagi aru - et mis roboti heaks või halvaks teeb, filmides on ju head ja halvad robotid - akud on neil ju ühesugused? Võibolla on nii, et kui roboti koostaja on hea, siis valmivad ta käe all head robotid; kui halb inimene, siis halvad? Igatahes roboti värv ei loe küll midagi, sellest sai ta juba viieaastasena aru.
Hetkel on Mihhailil siiski kiired ajad, esimene klass ikkagi. Õpetaja on hea, sõbralik, nagu ema!!
Ja huvitav on ka. Selgus, et ta pinginaabril Leenul (kogu aeg ütleb Mihhail talle "Leena" ja tüdruk naerab nii kõvasti, et ..!!) on "Transformerite" pastakas! Selline, mis nupule vajutades iseenesest mitut osa keerab ja kirjutav otsa lõpuks välja lükkab!!
Ta peab Leenu kah robotiringi kutsuma, see on kindel.
Võluvaim asjaolu nende juures on see, et nad tunduvad kohe päriselt elavad, ometigi on neid võimalik ise teha. Proovi sa teha näiteks sipelgat või oravat - no ei tule kuidagi välja. Robot aga..see on tõeliselt huvitav. Mihhaili vanaisa Valeri on robotiloomet igati toetav; reedeti, pärast lasteaeda ootas ta oma sinises naljakas vanaaegses autos alati Mihhaili, et teise linna otsa robotiringi sõita. Seal on alati n-i-i-i kohutavalt põnev, et Mihhail ei jõudnud lasteaias käies kuidagi reedet ära oodata. Roboti sees ei ole ju midagi muud, kui mootorid, patareid, juhtmed, lambikesed, läikivad kruvidega ühendatud metallitükid..Mihhail arvas alguses, et robot saab alles siis elavaks, kui see arvutiga on korra ühendatud, aga hiljem mõistis, et elu annab robotile hoopis aku. Magama jäädes silmitseb ta nüüd alati ühte akut, pihkumahtuvat eluallikat, mis korraliku roboti jaoks natuke nõrgaks jäänud, kuid kodus vanaisaga koostatud roomikroboti kenasti kõrisema ja tulukesi vilgutama paneb.
Ühest asjast ei saa küll Mihhail kunagi aru - et mis roboti heaks või halvaks teeb, filmides on ju head ja halvad robotid - akud on neil ju ühesugused? Võibolla on nii, et kui roboti koostaja on hea, siis valmivad ta käe all head robotid; kui halb inimene, siis halvad? Igatahes roboti värv ei loe küll midagi, sellest sai ta juba viieaastasena aru.
Hetkel on Mihhailil siiski kiired ajad, esimene klass ikkagi. Õpetaja on hea, sõbralik, nagu ema!!
Ja huvitav on ka. Selgus, et ta pinginaabril Leenul (kogu aeg ütleb Mihhail talle "Leena" ja tüdruk naerab nii kõvasti, et ..!!) on "Transformerite" pastakas! Selline, mis nupule vajutades iseenesest mitut osa keerab ja kirjutav otsa lõpuks välja lükkab!!
Ta peab Leenu kah robotiringi kutsuma, see on kindel.
Saturday, November 2, 2013
Friday, October 25, 2013
Karud
Kord vanal aeal teinud keegi talumees nairid maha, oodanud nädalat kaks, oodanud kolm, aga ainudt nairilooma ei tulnud mullapõuest ülesse. Vist ära nõiotud või ära tehtud, mõtelnud mees, läinud veel nädala pärast vaatama, ikka seesama lugu, paljas must maa. Seda nähes läinud mehel kops üle maksa ja ta hakanud vanduma:
"Kurat võtku kõik vaeva ja nairi tegemist, kõik on mokas."
Selle meelepahaga läinud mees kojo ega pistnud oma jalga enne sügeset enamb nairipõllule. Talve tulekul juhtunud mees kord nairipõllult üle minema, ennäh, naaris kasvab lopsalt põllul, väga suured ja ilusad. Mees kakkab kohe ühe naari ülesse. Varsi on kurat sääl ja ütleb:
"Mees, mis sa nüüd tegid? Anna naaris silmapilk seie, need on minu jagu, sest sina oled neid pääle külvi minule lubanud."
Sääl ei võinud mees midagi parata, ta pidi selle aintsa nairi, mis ta ülesse oli kaksanud, kuradile ära andma.
Mees jäi väga kurvaks, sest et suur näljaaeg oli, ning vastas kuratile:
"Kellega toidan ma omad lapsed ja iseendid see tali otsa, kui keik need põllunairid ainuüksi sinule jäävad?"
"Mis see minusse puudub?" vastas kurat. "Miks sa olid nii kerge lubama, see on nüüd so oma süü. Ehk olgu nõnda: mina sõidan homme homiku vara ühe loomaga seie naaripõllule ning sina sõida ka seie. Tunned sa minu looma ära, kellega ma sõidan, siis jäägu naarid sinule. Ei tunne ma sinu looma ära, ka siis jäävad naarid sinule. Aga tunnen ma sinu looma ära ja sina minu looma ei tunne, siis ei saa sina ainust nairist mitte omale, vaid keik võtan ma enesele."
Selle kaubaga oli mees väga rahul ja sammus kojo poole, mõteldes:
"Veel on minul lootust neid ilusaid nairid, mis oma käega olen maha külinud, omale saada, kui see kudagi korda lähaks kuradit homme homiku ära petta."
Aga keige mõtlemise ja arvamise järele ei täädnud ta kuskilt niisugust looma saada, keda kurat ei tunne. "Keik metsloomad karust kuni siilini kurat jo tunneb, sest ta hulgub igapäev metsa ja soogu mööda ümber," mõtles mees. "Koduloomade seast pean ma valitsema, neid vanapoiss ometi kõiki ei tunne. Olgu, ma valitsen kodukaru."
Kodu pani mees oma mõttid abikaasale ette ning see oli ka sellega rahul kahekeste ühendud jõul kuradit ära petta. Joba enne päikesetõusu olivad peremees ja perenaine nairipõllul ja kui mees oma naese afrikaanlaste viisi järele oli välja ehitanud ja vagusi ise sääljuures seisis, tormas vanakurat varsi suure musta karu seljas nairipõllule. Joba kaugelt hüüdis kurat:
"Mees, kas mo looma tunned?"
Mees ütles:
"Miks ei, kes inimene seda ei peaks tundma, seda tunneb veike lapski ära, see on jo metsakaru."
"Oh sina raipenahk, ära tundis," pomises kurat ja tuli lähemale kuni naise juure, kes sääl käpukile liigutamata paigal seisis.
"Noh, kas see siin sinu loom on," rääkis vanapoiss. "Ma niisugust kurja looma oma pitkal eluaeal veel küll pole näinud. Suur suu tal on, aga nõna ega silmi pole olemaski, sabaots on jäme ja jompis. Ma pean tunnistama, et ma niisugust looma pole näinud ega tunne. Armas peremees, naerid saavad nüüd muidugi sulle, siis ütle ometa, mis selle looma nimi on?"
"Kodukaru," vastas mees. (Säält on see nimi siis ka eesti rahva sekka tekkinud - "kodukaru" - , mida tõise pilkamiseks ja naeruks veel mitmes paigaks pruukitakse.)
Kui kurat oma karuga olivad ära sõitnud, läksivad perenaene ja peremees kojo, kutsusid pere kokku ning tõttasivad naaripõllule, mitukümmend koormat sai neid nairid kojo tuua, seda selgeste ei mäletanud juttustaja enamb, aga sada koormad neid vois küll saada ja moni hea korvitäis veel päälekauba.
"Kurat võtku kõik vaeva ja nairi tegemist, kõik on mokas."
Selle meelepahaga läinud mees kojo ega pistnud oma jalga enne sügeset enamb nairipõllule. Talve tulekul juhtunud mees kord nairipõllult üle minema, ennäh, naaris kasvab lopsalt põllul, väga suured ja ilusad. Mees kakkab kohe ühe naari ülesse. Varsi on kurat sääl ja ütleb:
"Mees, mis sa nüüd tegid? Anna naaris silmapilk seie, need on minu jagu, sest sina oled neid pääle külvi minule lubanud."
Sääl ei võinud mees midagi parata, ta pidi selle aintsa nairi, mis ta ülesse oli kaksanud, kuradile ära andma.
Mees jäi väga kurvaks, sest et suur näljaaeg oli, ning vastas kuratile:
"Kellega toidan ma omad lapsed ja iseendid see tali otsa, kui keik need põllunairid ainuüksi sinule jäävad?"
"Mis see minusse puudub?" vastas kurat. "Miks sa olid nii kerge lubama, see on nüüd so oma süü. Ehk olgu nõnda: mina sõidan homme homiku vara ühe loomaga seie naaripõllule ning sina sõida ka seie. Tunned sa minu looma ära, kellega ma sõidan, siis jäägu naarid sinule. Ei tunne ma sinu looma ära, ka siis jäävad naarid sinule. Aga tunnen ma sinu looma ära ja sina minu looma ei tunne, siis ei saa sina ainust nairist mitte omale, vaid keik võtan ma enesele."
Selle kaubaga oli mees väga rahul ja sammus kojo poole, mõteldes:
"Veel on minul lootust neid ilusaid nairid, mis oma käega olen maha külinud, omale saada, kui see kudagi korda lähaks kuradit homme homiku ära petta."
Aga keige mõtlemise ja arvamise järele ei täädnud ta kuskilt niisugust looma saada, keda kurat ei tunne. "Keik metsloomad karust kuni siilini kurat jo tunneb, sest ta hulgub igapäev metsa ja soogu mööda ümber," mõtles mees. "Koduloomade seast pean ma valitsema, neid vanapoiss ometi kõiki ei tunne. Olgu, ma valitsen kodukaru."
Kodu pani mees oma mõttid abikaasale ette ning see oli ka sellega rahul kahekeste ühendud jõul kuradit ära petta. Joba enne päikesetõusu olivad peremees ja perenaine nairipõllul ja kui mees oma naese afrikaanlaste viisi järele oli välja ehitanud ja vagusi ise sääljuures seisis, tormas vanakurat varsi suure musta karu seljas nairipõllule. Joba kaugelt hüüdis kurat:
"Mees, kas mo looma tunned?"
Mees ütles:
"Miks ei, kes inimene seda ei peaks tundma, seda tunneb veike lapski ära, see on jo metsakaru."
"Oh sina raipenahk, ära tundis," pomises kurat ja tuli lähemale kuni naise juure, kes sääl käpukile liigutamata paigal seisis.
"Noh, kas see siin sinu loom on," rääkis vanapoiss. "Ma niisugust kurja looma oma pitkal eluaeal veel küll pole näinud. Suur suu tal on, aga nõna ega silmi pole olemaski, sabaots on jäme ja jompis. Ma pean tunnistama, et ma niisugust looma pole näinud ega tunne. Armas peremees, naerid saavad nüüd muidugi sulle, siis ütle ometa, mis selle looma nimi on?"
"Kodukaru," vastas mees. (Säält on see nimi siis ka eesti rahva sekka tekkinud - "kodukaru" - , mida tõise pilkamiseks ja naeruks veel mitmes paigaks pruukitakse.)
Kui kurat oma karuga olivad ära sõitnud, läksivad perenaene ja peremees kojo, kutsusid pere kokku ning tõttasivad naaripõllule, mitukümmend koormat sai neid nairid kojo tuua, seda selgeste ei mäletanud juttustaja enamb, aga sada koormad neid vois küll saada ja moni hea korvitäis veel päälekauba.
Sunday, June 2, 2013
Kohtumiseni, sõber!!
It's how it's meant to be,
Great escapists running free.
He has known what you have known,
A dozen lifetimes on your own.
It's how it's meant to be.
He came all this way for you,
Trading the ghosts for someone new.
You stare at all the buildings
And you know that something's changed.
You look down from the rooftop,
Hearing sirens through the rain.
Hear the sirens through the rain.
It's how it's meant to be,
Protected from the city freeze.
You have known what he has known,
A thousand dreams turned broken bones.
It's how it's meant to be.
He came all this way for you,
Trading the ghosts for someone new.
You stare at all the buildings
And you know that something's changed.
You look down from the rooftop,
Hearing sirens through the rain.
Hear the sirens through the rain.
Great escapists running free.
He has known what you have known,
A dozen lifetimes on your own.
It's how it's meant to be.
He came all this way for you,
Trading the ghosts for someone new.
You stare at all the buildings
And you know that something's changed.
You look down from the rooftop,
Hearing sirens through the rain.
Hear the sirens through the rain.
It's how it's meant to be,
Protected from the city freeze.
You have known what he has known,
A thousand dreams turned broken bones.
It's how it's meant to be.
He came all this way for you,
Trading the ghosts for someone new.
You stare at all the buildings
And you know that something's changed.
You look down from the rooftop,
Hearing sirens through the rain.
Hear the sirens through the rain.
Subscribe to:
Posts (Atom)