Pilte; vaatamiseks.

 Autor - Glen Berry.

Tavameditsiini hinnangu järgi ei olnud pildi autor päris sobilik meie keskel elama.

Arstionud ei lasknud ka selle pildi autorit väga palju linna.

Eilne

Lõpuajad on kahtlemata huvitavad.
Kui nüüd otsida inimesi, kellest me peame või oleme kunagi pidanud, ja uurida, mida nad teevad, mida arvavad - näeme, et enamus neist on (pean silmas just meediakajastusi) ettevaatlikult vagusi. Tõsisem huvi nende isiku vastu toob esile tõdemuse, et nad on leidnud(või leidmas) o m a ja nahistavad tasakesi selles, püüdmata esile tükkida. Samuti on kallid kaasteelised teinekord kurtnud, et nende kunagine luuletajast-kirjanikust-ühiskonnategelasest lemmikarvamusliider on viimasel ajal lolliks-hulluks läinud, ajab veidrat, haakumatut soga...Kunagine kindel toetuspunkt on kadunud peamiselt lihtinimestel, mitte nende kunagistel iidolitel.
Nende "kunagiste tegijate" esiletükkimatusel on mitmeid põhjuseid, mis suuresti lähtuvad meedia olemusest. Minu tähelepanu on viimaseil aegul pälvinud  üks meedia "jõududest" - naeruvääristamisjõud. Olete ju isegi loonud endale mingi sõela, nn infoajastul ju peab mingigi sõel olema  - need, kes pole end meedias naeruvääristanud ja need kes seda on. Ja me ei kuluta ju iial aega nendele, kes end korra me jaoks naeruväärseks või tühiseks on teinud. "Miske olid noores eas, eluaeg sul seisab peas...", "Ükskord ment, eluaeg ment" jne jne..
Maailmastoimuva uued seletajad vandenõuteoreetikud (tänapäeval, nagu teate, on tekkinud tuhandeid vandenõuteooriaid, üks mahlakam, kui teine) aga naeratavad ja ütlevad seepeale nii: " Kui sa tahaksid midagi korralikult ära peita, kuhu sa siis selle peidaksid? Kas sinna, kus roidavad sajad-tuhanded "ainult tõsisest kohtadest" otsijad või sinna, kuhu need iialgi ei astu, kuna on end juba ette programmeerinud?"
D. Lessingu raamatus "Shikasta on üks tegelane öelnud nii: "/../Te ei mõista üht asja - inimesed ei usu niisuguseid asju. Ja kui nad neid kogevad, saavad neist sellised inimesed, keda teised inimesed ei usu. Karmid lood. /../
Tõesti karmid.

Õhtu teadus

Jena istus raamaturiiuli juures ja mõtles. Teadmised sellest ja tollest; demograafiast, sotsioloogiast, psühholoogiast koos riivavate, ühenduvate ja paralleelsete distsipliinidega asetsesid riiulitel korralikus reas, seljad pika joonlauaga ühetasa surutud. Tolm, jah, oli muidugi vaenlane, seda sai ka ülemistelt, tooli abil kättesaadavatest kõrgustest järjepidevalt imetud-pühitud. Ometigi ei olnud Jena rahul, rahulolematus oli kasvanud koos aegadega, eriti viimasteil poolaastatel. Tundus, justkui oleksid sealt kadunud tähtsaimad, põhialuseid ja   igikandvaid seisukohti sisaldavad teosed, millele olid oma tööd üles ehitanud järgmised ja järgmised kirjutajad.  Köiteid ei olnud koguselt vähem, kui enne, iga teadusharu oli saanud oma seljale väikese kleepkile all asuva sildikese koos värvipaberi tükiga, et kiiresti vajaminevat leida – nagu raamatukogus. S-39E, roosa täpp. K-69, sinine täpp. NM-149, kollane täpp. Jena vaatas riiuleid alt üles ja seejärel vasakult paremale.

Kõik olid alles.

Ometigi..Jena ei saanud enam kindel olla, kas tema süsteem oli ikka täiuslik, kas see ikka sisaldas kõike, mida selsamal hetkel maailmas mõeldi, arutati või juba teati. Artiklite kirjutamine, rääkimata keerulistest koolitöödest, oli lihtne. Oma mõtete sünteesimine oli natuke raskem, kuid ka mitte midagi võimatut. Selleks tuli võtta kõigi poolt tunnustatud alusteos(või teosed), lugeda seda uuesti ja veelkord uuesti; tabada autori kirjapanemata või kauduöeldud mõtteid; seejärel võtta kätte teine samasugune teos, seejärel kolmas.. Jenat hirmutas hoopis muu. Nimelt küsimus, kas aluseks võetud teos(Jena pidas end  rangelt teaduslikku meetodit järgivaks inimeseks) ikka viib välja selleni, mida Jena n ü ü d  öelda tahtis? Ja mida Jena üldse öelda tahab?

Jena vaatas uuesti raamatuselgi.  Raamatud tundusid olema kuivad ja mittemidagiütlevad, eriti vanemad teosed. Uuemad autorid komberdasid vanemate autorite teesides, ütlemata midagi uut, pöördelist või selgusttoovat. Kas see oli tõde, mis neis kirjas? Kus on tõde?

Jena tegi endale tassi teed, ise sama ajal kahtlemist jätkates. Võis ju olla, et kuskil, isegi kohalejõutavas kauguses asus samasugune riiulitäis teooriat, mis täiesti teistelt alustelt alates jõuab hoopis kolmandasse kohta välja? See on ju võimatu, ta peaks sellest ju teadma, arutles ta oma mõttes ja avas hetkeajel esimese kättesattuva raamatu.

„..„Selles peatükis rääkisime palju globaalsetest, riike, kontinente ja kogu Maakera haaravatest egregoridest. Kuid eksisteerib lugematu hulk väikeseid egregore, mis mõjutavad samuti inimese elu. Nagu näiteks perekonna egregor. Kui mehe ja naise suhetesse koguneb teatud hulk raskusi ja probleeme ja armastus taandub esimeselt positsioonilt, siis võib paari vahele tungida kolmas. Esialgu mitte see, keda te kohe arvasite, mitte mehe ega naise armuke. See kolmas on nendevaheline energeetiline vahendaja. Paari, perekonna egregor hakkab nüüd seda toitma. Mingil armastuse vähenemise etapil võib see vahendaja muutuda mõistusega olendiks. Iga vahendaja elab nende arvel, kelle vahel ta seisab ja on huvitatud sellest, et teda läbiks võimalikult rohkem energiat, et nad suhtleks läbi tema, mitte otse teineteisega.

Mida halvemad on paari suhted, seda võimsam on vahendaja ja siis haarab ta aktiivse positsiooni ja provotseerib neid vastavatele tegudele, sõnadele ja mõtetele. Samal ajal pole ta sellest huvitatud, et nad läheksid lahku, kuna siis jääb ta toidust ilma. Tekib situatsioon, kus koos on nagu kass ja koer, kuid teineteiseta elada ei suuda. Nii annavad inimesed suhete klaarimiseks läbi vahendaja ära suure osa oma energiast, püüdes teineteisele midagi tõestada ja imestavad, miks teine pool ei suuda lihtsatest tõdedest aru saada?

Sellega võib seletada, miks läbi võõra inimese jõuab kergemini kohale sama tõde, mis kõlas mitmeid kordi, kuid ei võetud lähedase inimese poolt vastu. Võõra inimesega toimub suhtlemine otse, seal vahendajat pole ja informatsiooni vastuvõtmine ning sellest arusaamine on täielikum. Kontrollige olukorda, ärge lubage egregoril sekkuda oma suhetesse.”

Jena sulges raamatu, saamata enam millestki aru. Tundmatu autor, tundmatud vastuolulised mõisted, veidrad mõtted.. S e e  ei olnud küll tema raamat, kindlasti mitte. Ehk mõne külalise jäetud? Jena pani ebakindla käega võõra raamatu tagasi, sinna, kus pidi kindlasti olema hoopis  t e m a  raamat ja võttis nüüd, minnes kindla peale, raamatu tähisega E56-R, see pidi olema üks tema põhilistest autoritest, kellele ta tugines.

Ja avas selle mustrilise järjehoidja kohalt:

.. nimetab egregori võimupüraniidi „kupliks“ või „mütsiks“. Ta kirjutab: „Tavainimese tee – see on ekslemine ühe või mitme kupli pimeduses. Iga kuppel katsub püüda oma lõksu, süsteemi lõksu võimalikult rohkem inimesi ja muuta neid pimedateks ja kuulekateks järgijateks-orjadeks. Iga selline kuppel sisendab oma orjadele, et ta on ainus. Iga kuppel kas eitab teisi kupleid kui mitteolemasolevaid või siis hävitab nad ja nende järgijad – neid, kes kujutavad ohtu talle enesele /.../ Iga sellise kupli tipus on olend, kes on lõpetanud oma arengu ja teatanud, et temast kõrgemat pole. Niimoodi luuakse jumalad. Jumal – see on arengu viimne piir, unistuste piir ja teda teeniva orja maailma piir /.../ Aga selleks, et näha maailma enda ümber, tuleb selle kupli alt pinnale tõusta ja vaadata seda maailma kõrvalt, vaba maailma poolt. Siin-seal selles vabas maailmas on laiali pillutud Jumalate kuplid, mille all viibivad vabatahtlikus orjuses lõksu püütud inimesed. Neid püütakse kinni kupli alla ja neile sisendatakse, et parim viis oma elu mööda saata on just siin, ja võttes inimeselt kõik – tema hinge, mõistuse, arenguvõimaluse -, annavad asemele lubadusi, lootuse, usu ja armastuse ning igavese õndsuse teispoolsuses.“

Jena ei saanud enam millestki aru.

Tänavavalgustid süttisid.

See

Virsikukollane valguseruut oli nihkunud voodi kohale, külmkapp kurises vaikselt ja Ooker istus, käpad keha all ja kissitas silmi.

Õuest ei kostnud pea kunagi hääli, tänav oli teisel pool maja, muruplatsi ja võrkaia taga. Aknast välja küünitades võis kaugemal näha paari üksikut vahtrapuud ja teeristi valgusfooride ning üksikute möödalibisevate autodega. Las see tehnika olla, mõtles Liia. Ei ole neil tegelastel ta vastu midagi. Ja tal on hetkel muudki teha.

Ta andis Ookrile süüa, istus voodile ja jäi aknasse vaatama

Samal hetkel oli ta oma Toas. Tema Tuba oli peaaegu sarnane päris toaga, sest Liia ei tundnud mingit vajadust midagi kujundada, sobitada, eimingit tõmmet millegi uue, teistsuguse, kasvõi turvalisema poole. Kui ta end kuskil juba rahulikult ja segamatuna tundis, siis võis selle kõik mõtlemata üle kanda kuitahes paljudesse tubadesse. Kuid Liiale aitas ühest. Sama diivan, aken, seisev aeg, hilissügisene oranzikas päike.

Aken suurenes ja liikus diivanile lähemale. Poolelutu linnaäär selles oli kadunud ja koha loovutanud uuele vaatele.

Nüüd oli ta lõunamaises linnas.

Vaated pilvelõhkujaile, kirikutele ja minarettidele, värelev, roosakaskuldne päikesekuum õhk ja intensiivsed hääled tungisid Liia Tuppa, vallutades kogu nähtava ruumi ja nõudes kogu tähelepanu. Tänavail sõeluvad mootorsõidukid läbisegi valgetes riietes tõmmude inimestega, tossavad väliköögid hõikuvate kokkadega ning minaretist kostev-kaeblev vaimulikuhääl täitsid kogu Toa. Pikk kõhn hoolitsetud habemega mees lükkas oma jalgratast Liia eest mööda. Ta silmad noogutasid Liiale tervituseks ja kadusid siis rahvasumma. Kõlk-kõll, kuulis Liia veel rattakella kilkeid vastuseks tänavakivide sõbralikele müksudele. Pikas mustas autos rääkisid omavahel kaks meest ja naine. Naine rääkis neist üle, vahel kätega jõuliselt viibeldes. Üks meestest süütas sigareti ja avas autoukse. Mööda kõndis salgake lapsi, näod tõsised ja samm kiire.

Liia teadis, et see kõik on päriselt kuskil olemas – linn, hääled, inimesed. Kümned, sajad linnad, külad, kodud, jõed ja nimetud paigad tulid ja läksid, olles enne oma oleviku vaatlejale avanud.

Liia vaatles.

Tunde, päevi, nädalaid, just nii, nagu ta lapseeast saadik oli teinud. Iga päev ja nii kogu elu kuni siiamaani. Elu, mida ta ei pidanud kellegagi jagama, keegi ei teadnudki, mida see kummaline vaikiv ja tähelepandamatu tüdruk oma eluga teeb. Ainuke mure oli oma Ruumi, oma Toa loomine, mida ta pidi alati uuesti looma – nii kodus, isa juures, erikoolis ja nüüd siin, linnas.

Nüüdseks teadis Liia kõike, mis tema väikeses korterimaailmas ja kõigis ülejäänud maailmades toimub, kuna ta oli alati kohal. Kohtades, mis ilmusid ta juurde siis, kui ta tahtis. Kohtades, mis talle meeldisid. Kohtades, mis tundusid algusel arusaamatud või sündmustevabad, kuid pikemal vaatlemisel vaat et huvitavamadki. Neid sai omatahtsi vaadata kui raamatuid, mida avati täpselt kindamustrilise järjehoidja kohalt. Raamatukogutäite kaupa loetud ja lugemata raamatuid ootamas rahulikult oma järge, end samal hetkel ja igavesti  üle kirjutamas.

Mäed, mõtles Liia, täna peaks mägesid vaatama.

Ooker magas.

järgneb

Suurmeeste elust ja loost

Ükskord sisenend Estonia teatri vestibüüli alkoholilõhnaline Artur Kapp, näind sääl teatripiletit ostvat põlvpükstes Veljo Tormist, pannud käe talle õlale ja öelnd: "Jumal õnnistagu sind!"
Ja astund edasi.

Kõik, mida sa näed

Olete ikka kindel, et te teate, milline elukas teil kodus diivanil vedeleb?

See

Rena pidi tulema alles homme õhtul. Ma saan ju hästi hakkama, mõtles Liia ja valas kuuma vee tassi.

Öösel ärkas ja kuulatas Liia mitu korda, kas kõik hääled, mis päeval kuidagi tahaplaanile jäid, ikka korrapäraselt kostuvad. Mõnel ööl oli köögist kuulda ebakorrapärast tiksumist, teinekord jälle tabas kõrv vannitoa seintesse peidetud torudest läbi voolava vee tugevat ja ühtlast pahinat. Külmkapp urises meloodiliselt keset korrapärast hämarust. Märgutuled üle korteri – 2 külmkapil, 1 teleril, 1 vannitoa lülitil – hõõgusid tasa. Miski ei sundinud  tähelepanu kontsentreerima, miski ei ähvardanud ega nõudnud märkamist. Ka Ooker kontrollis oma öistel käikudel kuulmatult liikudes asjade seisu.

Liia teadis, et tegelikult teda siiski jälgitakse. Juba ammu, kodukülas, oli Liia tolleaegne sotsiaaltöötaja küsinud, et kas Liiale ei tundu, et kui ta telekat vaatab, vaadatakse sama ekraani teiselt poolt teda, Liiat. Et kusagil asuv keegi(võibolla isegi palju keegisid) vaatab, kuidas Liia sööb, pesu triigib või raamatut loeb. Liia seda ei uskunud, see tundus täiesti võimatu. Mitte niivõrd tehniliselt kui põhimõtteliselt. Sest - keda küll võiks huvitada tema, Liia, omasoodu kulgev elu? Nemad, masinad, olid kahtlemata hingestatud, kuid nagu Liiagi, täitmas oma ettemääratud ülesandeid ja omamata liigset huvi naabrite vastu.

Ei, selles suhtes oli telekas ohutu. Liia kartis natuke seda, et tema isik ei sobi sellesse juba toimivasse kooslusse; tasakaalu pärast. Kass võibolla küll, aga tema?Asjadel peab ju olema oma ainulaadne hing, mille on sulgenud sinna veelgi võimsamad teadvused – väljamõtlejad, projekteerijad, ehitajad-koostajad, pakendajad, müüjad. Rääkimata eelmistest kasutajatest. Neid võis muidugi ka mitte olemas olnud olla. Aga kõik see pidi ju kuidagi mõjutama pealtnäha elutuid masinaid. Triikraud, röster ja muusikakeskus olid talle küll uuena toodud; telekas, keedukann, külmik ja pesumasin olid juba enne seal. Kas eelmised kasutajad olid neid asju hoidnud, nendega õieti ja hästi käitunud? Võibolla hoiti külmikus midagi sellist, mida poleks pidanud? Või taoti ust jalaga kinni? Ehk vaadati telekast ainult õudukaid ja vägivalda? Rääkimata mittesihipärasest kasutamisest(sellise väljendi leidis Liia röstri kasutusjuhendist). Kas on ikka õige vannitoa elektripirni vahetada, ronides pesumasina peale? Aeg-ajalt juurdles Liia selliste probleemide kallal, kuid mitte pidevalt.Ta oli loomas omaenda pisikest harmooniasaart, kohta, kus vastuolusid pole ja Liia oleks tasakaalukeeleks inimeste maailma ja selle korteri vahel. Liiat ei häirinud asjade omadused  - nad võisid olla kasutud, halvasti või üldse mitte töötada ja olla täiesti otstarbetud, kui neile seda tõesti vaja oli. Kõige raskem oligi aru saada, millist käitumist nad uuelt elanikult ootasid. Sest vaevalt neil nüüd täiesti ükskõik oli. Liia arvas, et nende vastastikune kohanemisperiood alles kestab. Asjad võisid nooremad olla, kui tema, kuid paremini mäletada. Liiaga oli vastupidi.

Esialgu, jah, tundus kõik laabuvat. Pesumasin läks käima ainult siis, kui ta luugi mürtsuga kinni lõi. Triikrauale ei meeldinud pikendusjuhe, ta lõi kaitsmed paar korda välja ja nõustus töötama ainult seinakontaktist. Rena vaatas pikendusjuhet kahtlustavalt ja proovis seda kasutada pesumasina juures. Pesumasinal polnud juhtme vastu midagi ja uurimine jäi esialgu sinnapaika. Teler ja külmik ei olnud oma olemust vist veel täielikult avanud.

Kunagi ammu käis Liia külaalgkoolis ja peale seda sanatoorses erikoolis. Ta ei mäletanud ka neist aegadest peaaegu midagi. Vahepeal, telerist klaverikontserte vaadates, meenus talle erikooli noor muusikaõpetaja Joas. Too istus klaveri taha vaid siis, kui õpilastega sehkendamine teda tõsiselt tüüdanud oli ja mängis tavaliselt mitu tundi järjest. Liia oli tavaliselt õpetaja ainuke andunud kuulaja, kõndides kohale ka kaugeimast majanurgast. Ülejäänu  - klassikaaslased, õppimine, eluolu – hajusid ja murenesid neil hetkil tajumatuks, hallergavaks tolmuks. Pärast erikooli pidi ta tagasi isa juurde minema, kuid ka see periood – samasugune tuhmunud laast omataoliste laekas – ei kestnud kaua. Sotsiaaltöötaja käis nende juures korduvalt, ükskord viis ta Liia linna, vana prillide ja kortsulise näoga arstionu juurde ja mõne aja pärast tuli Liial asuda elama linnakorterisse. Nüüd oli tal uus sotsiaaltöötaja, Rena, kes küsis alatasa, et kuidas läheb ja tõi alati liiga palju śüüa. Ka isa käis korra.

Kõik ta elus oli juhtunud järjest ja seostatult. Just nii pidigi minema ja see, mis hetkel toimus ja olemas oli, vastas sellele, millisena Liia maailma alati ette kujutanud oli. Ning kõige tähtsa üle omas Liia täielikku kontrolli. Minevik, kui seda keegi üldse tahtis ette kujutada või mäletada, oli oma valmissaanud kujul kuhugi eemaldunud ja tähtsuse minetanud. See, mis tulevikus tulla võis, oli rohkem aimatav ja kindlasti olulisem, kuid mitte väga – kõik eesootav tiksus lihtsalt ja arusaadaval rütmil olevaks. Olevakssaamise hetk oli aga tähtis ja Liia oli nüüd alati ja igavesti kõige toimuva keskpunkt.

järgneb..