Kõik, mida sa näed

Olete ikka kindel, et te teate, milline elukas teil kodus diivanil vedeleb?

See

Rena pidi tulema alles homme õhtul. Ma saan ju hästi hakkama, mõtles Liia ja valas kuuma vee tassi.

Öösel ärkas ja kuulatas Liia mitu korda, kas kõik hääled, mis päeval kuidagi tahaplaanile jäid, ikka korrapäraselt kostuvad. Mõnel ööl oli köögist kuulda ebakorrapärast tiksumist, teinekord jälle tabas kõrv vannitoa seintesse peidetud torudest läbi voolava vee tugevat ja ühtlast pahinat. Külmkapp urises meloodiliselt keset korrapärast hämarust. Märgutuled üle korteri – 2 külmkapil, 1 teleril, 1 vannitoa lülitil – hõõgusid tasa. Miski ei sundinud  tähelepanu kontsentreerima, miski ei ähvardanud ega nõudnud märkamist. Ka Ooker kontrollis oma öistel käikudel kuulmatult liikudes asjade seisu.

Liia teadis, et tegelikult teda siiski jälgitakse. Juba ammu, kodukülas, oli Liia tolleaegne sotsiaaltöötaja küsinud, et kas Liiale ei tundu, et kui ta telekat vaatab, vaadatakse sama ekraani teiselt poolt teda, Liiat. Et kusagil asuv keegi(võibolla isegi palju keegisid) vaatab, kuidas Liia sööb, pesu triigib või raamatut loeb. Liia seda ei uskunud, see tundus täiesti võimatu. Mitte niivõrd tehniliselt kui põhimõtteliselt. Sest - keda küll võiks huvitada tema, Liia, omasoodu kulgev elu? Nemad, masinad, olid kahtlemata hingestatud, kuid nagu Liiagi, täitmas oma ettemääratud ülesandeid ja omamata liigset huvi naabrite vastu.

Ei, selles suhtes oli telekas ohutu. Liia kartis natuke seda, et tema isik ei sobi sellesse juba toimivasse kooslusse; tasakaalu pärast. Kass võibolla küll, aga tema?Asjadel peab ju olema oma ainulaadne hing, mille on sulgenud sinna veelgi võimsamad teadvused – väljamõtlejad, projekteerijad, ehitajad-koostajad, pakendajad, müüjad. Rääkimata eelmistest kasutajatest. Neid võis muidugi ka mitte olemas olnud olla. Aga kõik see pidi ju kuidagi mõjutama pealtnäha elutuid masinaid. Triikraud, röster ja muusikakeskus olid talle küll uuena toodud; telekas, keedukann, külmik ja pesumasin olid juba enne seal. Kas eelmised kasutajad olid neid asju hoidnud, nendega õieti ja hästi käitunud? Võibolla hoiti külmikus midagi sellist, mida poleks pidanud? Või taoti ust jalaga kinni? Ehk vaadati telekast ainult õudukaid ja vägivalda? Rääkimata mittesihipärasest kasutamisest(sellise väljendi leidis Liia röstri kasutusjuhendist). Kas on ikka õige vannitoa elektripirni vahetada, ronides pesumasina peale? Aeg-ajalt juurdles Liia selliste probleemide kallal, kuid mitte pidevalt.Ta oli loomas omaenda pisikest harmooniasaart, kohta, kus vastuolusid pole ja Liia oleks tasakaalukeeleks inimeste maailma ja selle korteri vahel. Liiat ei häirinud asjade omadused  - nad võisid olla kasutud, halvasti või üldse mitte töötada ja olla täiesti otstarbetud, kui neile seda tõesti vaja oli. Kõige raskem oligi aru saada, millist käitumist nad uuelt elanikult ootasid. Sest vaevalt neil nüüd täiesti ükskõik oli. Liia arvas, et nende vastastikune kohanemisperiood alles kestab. Asjad võisid nooremad olla, kui tema, kuid paremini mäletada. Liiaga oli vastupidi.

Esialgu, jah, tundus kõik laabuvat. Pesumasin läks käima ainult siis, kui ta luugi mürtsuga kinni lõi. Triikrauale ei meeldinud pikendusjuhe, ta lõi kaitsmed paar korda välja ja nõustus töötama ainult seinakontaktist. Rena vaatas pikendusjuhet kahtlustavalt ja proovis seda kasutada pesumasina juures. Pesumasinal polnud juhtme vastu midagi ja uurimine jäi esialgu sinnapaika. Teler ja külmik ei olnud oma olemust vist veel täielikult avanud.

Kunagi ammu käis Liia külaalgkoolis ja peale seda sanatoorses erikoolis. Ta ei mäletanud ka neist aegadest peaaegu midagi. Vahepeal, telerist klaverikontserte vaadates, meenus talle erikooli noor muusikaõpetaja Joas. Too istus klaveri taha vaid siis, kui õpilastega sehkendamine teda tõsiselt tüüdanud oli ja mängis tavaliselt mitu tundi järjest. Liia oli tavaliselt õpetaja ainuke andunud kuulaja, kõndides kohale ka kaugeimast majanurgast. Ülejäänu  - klassikaaslased, õppimine, eluolu – hajusid ja murenesid neil hetkil tajumatuks, hallergavaks tolmuks. Pärast erikooli pidi ta tagasi isa juurde minema, kuid ka see periood – samasugune tuhmunud laast omataoliste laekas – ei kestnud kaua. Sotsiaaltöötaja käis nende juures korduvalt, ükskord viis ta Liia linna, vana prillide ja kortsulise näoga arstionu juurde ja mõne aja pärast tuli Liial asuda elama linnakorterisse. Nüüd oli tal uus sotsiaaltöötaja, Rena, kes küsis alatasa, et kuidas läheb ja tõi alati liiga palju śüüa. Ka isa käis korra.

Kõik ta elus oli juhtunud järjest ja seostatult. Just nii pidigi minema ja see, mis hetkel toimus ja olemas oli, vastas sellele, millisena Liia maailma alati ette kujutanud oli. Ning kõige tähtsa üle omas Liia täielikku kontrolli. Minevik, kui seda keegi üldse tahtis ette kujutada või mäletada, oli oma valmissaanud kujul kuhugi eemaldunud ja tähtsuse minetanud. See, mis tulevikus tulla võis, oli rohkem aimatav ja kindlasti olulisem, kuid mitte väga – kõik eesootav tiksus lihtsalt ja arusaadaval rütmil olevaks. Olevakssaamise hetk oli aga tähtis ja Liia oli nüüd alati ja igavesti kõige toimuva keskpunkt.

järgneb..

On kahte sorti inimesi

Kõndisin kalleimaga mööda varakevadist suvituslinna, süües banaani.
Oli see vast hea, natuke ülevalminud vili, sõin mõnuga.
Vastavatud odavkaupluse lähedal tuli meile vastu suvine, kirjudes lühkarites oss.
"Peremees, kas suitsu saad anda?..aaei, sa sööd ju banaani, jah, ehehee..."
Ja kõndis edasi.
Hea, kui on arusaajaid ja taiplikke inimesi.

Kultuuriloost; noppeid

Rannap tulnd Ameerikast tagasi ja kõndind Harju tänaval.
Nõgisto tulnd vastu.
Rannap:"Kle Nõka, kassa uutmoodi masturbeerida ka oskad?"
"Ei.."
"No siis pead vanamoodi edasi laskma!" teatand Rannap.

See

Ooker haigutas kihvade välkudes ja keris end väärikalt diivani laiale käsitoele.

See, kes elas külmkapis, oli vait. Muidugi, kapp oli ju süüa täis ostetud. Liia ei saanud küll kunagi aru, et midagi oleks sealt ülemäära kiiresti vähenenud või kadunud, aga ikkagi.. Ta piilus külmiku taha, lootes näha vilksatavat sabatutti, kasvõi aimata mõnd vaimu, varju või teistmoodi hingust, kuid ei, ei mingeid muutusi.. Tolmune ja surisev hämarus vahtis talle uudishimulikult vastu, justkui soovides öelda – tervist! Mida teile?

Liia istus diivanile ja silitas mõtlikult Ookri lüheldast karva.

Hoolimata faktidest oli ta kindel, et külmkapp oli asustatud, nagu ka teler, pesumasin, röster, triikraud ja kiirkeedukann. Ja muusikakeskus. Tõenäoliselt oli neilgi mingisugune hing. Ei, see ei olnud päris nii, nagu raamatutes. Need polnud päris haldjad, härjapõlvlased, kodukäijad või mingid kurivaimud, kes öö saabudes peidupaigust välja imbusid ja omi salajasi tegusid alustasid. Kõik oli hoopis teistmoodi. Kaitsevaimud, arvas Liia pärast paarikuulist üürikorteris viibimist. Telerivaim ei lubanud telekasti kunagi vooluvõrgust välja lülitada, vaid nõudis ootereziimi – öösiti voodis lebades kujutas Liia ette, et hägus punane tuluke on teleka-olendi silm. Esialgu tõmbas ta tugitooli voodile lähemale, et silm teda ei näeks, kuid harjus peagi. Muusikakeskuse kaitsevaim ei lubanud klõbistada keerulises nupurägastikus, teavitades sellest Liiat erkrohelise teatega „error” väikesel displeil. Pärast mõningat arupidamist loobus Liia liigsetest liigutustest. Raadio hakkas tööle kohe pärast sisselülitamist ning plaadimängija käivitamine nõudis kolme nupuvajutust.

Ja ka muusikakeskus taltus.

Röstrielanik oli natuke tujukam. Käsitsi lõigatud ovaalne saiaviil ei hüpanud viisakalt välja, vaid jäi poole peale kinni, niiet Liia pidi seda kahvlisabaga õigel hetkel aitama. Röstri korpus oli kuum ja kõrvetas sõrmi. Nüüd lasi Liia osta endale ainult viilutatud ja kandilist, veidi saepurumaitselist saia – ja röstrigagi oli sõlmitud rahu.

Muidugi, igasuguseid asju-esemeid oli tema jaoks esialgu natuke palju.

Kaugest külakohast, kust Liia pärit, võtis ta linna kaasa ainult väheldase seljakoti ja lootuse, et uus kodu tähendab, vähemalt alguses, üsna asjavaba elu. Ta isa, eraklik numismaatik-kollektsionäär, oli ta pakkimisi mureliku pilguga saatnud, kuid ei öelnud midagi. Ta ei olnud öelnud pea kunagi midagi, niikaua, kui Liia teda mäletas. Kolme nädala pärast tuleb isa teda igatahes vaatama – Liiat ja tema asju. Ookrit vaatas ta ise, iga päev. Oma emast ei teadnud Liia midagi.

Liia pani teekannu gaasipliidile ja süütas siniste teravate otstega leekideringi. Gaasipliidis ei elanud vist siiski keegi, ka sellega veekeetmine oli harjumuspärasem. Rohelisele läikivale teepakile oli käänulise shriftiga kirjutatud „Indian Star”. Teepudi kõhises tasakesi, kui Liia seda tassipõhja valas.

Ooker kikitas kõrvu, kõndis lähemale ja nühkis sabaga Liia jalgu.

„Klmkllmlkll” laulis teekann.

järgneb..

R nagu rakett

Olgu teistega, kuidas on, aga Cuddles võttis meie raketi kohe omaks.
"Mäu!" ütles ta ja ajas end esikäppadega raketi najale püsti.
Betty vaatas kassi ja seejärel mind.
"Mina arvan, et Jiwah mõtles midagi taolist." Ta silitas plastist raketikeret õrnalt ja eemaldas sellelt nähtamatu kübeme.
Jiwah oli lilla kolmnurga nimi, kes ennelõunal meie juurde tuli ja meil raketi ehitada palus.
Alguses me nägime ainult õhus hõljuvat kolmnurka, pärast lõunasööki (Mamma teeb t õ e l i s e l t häid kotlette) hakkas see rääkima ja tutvustas end meile, see kõlas nagu "Jhvh". Me just matsime Bettyga maha ühe kondi ja mõtlesime, mida öelda, alati ju öeldakse midagi, kui midagi maetakse; see mida jorjenid ja kõrval kasvav kõrvits arvavad, ei tule ju arvesse, nad on niigi ühed lobamokad.
Ja siis tuligi Jiwah.
Igatahes oli see nüüd valmis.
Rakett.
Just selline, nagu me uudistes näinud oleme, doktor Rand ei luba meil midagi muud peale uudiste vaadata, aga me tavaliselt ei tahagi. Me oleme aias ja kui vihma sajab, siis aiamajas.
Mamma tuli aeda ja nägi raketti.
"Oi taevake, lapsed! Mis see on?"
Me ei öelnud midagi, eemal iiriste vahel hõljuv lilla kolmnurk oli samuti vakka.

Hommikuks oli mamma ümber raketi istutanud flokse ja tsinniaid. Linnud laulsid kellakümneses päikeselõõsas ja Jiwah hõljus rahulolevalt ümber raketi. "Ma ütlen teile, kui minek on."
Me noogutasime.

Religiooniloost; säilmeid

Va Pühalepa Senkbuss ( A. v. Sengbusch) sõi kole palju. Iga pääv pidand tüdrukud talle külimitu rukkijahu pudruks keetma. Ühe lõuna olnd kange rutt ja pudru jäänd keetmata. Kui Senkbuss kirjutand kriidiga kööki kapi uksele kolm korda suurte tähtedega: pudru, pudru, pudru!!

Senkbuss oli ikke nisuke riukamees, keis Eltermaa kõrtsus ja tahtis kangesti nisukest mõistatust kuulda, mida ta põleks osand muistatada. Kõrtsus ka ulk mehi koos ja igaüks katsund panna oma raskemad ja keerulisemad välja, aga Senkbus saand kõik üles. Üks tüdruk olnd ka seal, see ütelnd: „Mool on nisuke muistatus, mida õpetaja-ärra küll üles ei saa.“ See olnd aga nii rumal, et tüdruk põle teiste seas julgend seda anda, oidnd siis isi ukselingist kinni ja ütelnd: „Mis see on: kaks luust t*ra n*kkuvad ühte puust p*tsi.“ Tüdruk pannud kohe uksest välja, niipea kui saand seda ütelnd. Äi Senkbus põle seda üles saand. Ta ostnd ikke pisikseid timpsaiu, kuivatand need kodu ära ja annud igale inimesele, kes taale ea mõistatuse and. Selle peale aga Senkbus üind: „Tooge ta tagasi, kus ta sai! Kolm saia selle muistatuse eest!!

Kord olnud Kambjas üks õpetaja. Õpetaja - muidu ladna mees - andnud süüa ja juua, aga palka, seda ei taha anda. Olnud kah üks seakarjus ja läinud küsima õpetaja käest palka. Ei õpetaja anna. Noh, seakarjusel nõu kallis, et mis sa, hing, tahad teha, palka kätte ei saa ja karjas käi ikka vanaviisi.
Tulnud siis pühapäeva hommik ja seakarjus roninud kõrge puu otsa. Õpetaja tulnud hommiku vara jalutama ja läinud seakarjusest mööda.
Seakarjus hüüdnud puu otsast: "Siilemann!" (Siilemann olnud õpetaja nimi.)
Siilemann läinud ikka edasi.
Veel hüüdnud hääl kõrgest: "Siilemann!"
Õpetaja lasknud põlvili maha ja ütlenud: "Issand, sinu sulane kuuleb."
"Anna tsiakarjusele palk kätte!" käskinud hääl ülevalt.
Noh, õpetaja tulnud maast üles ja läinud oma teed edasi.
Poiss ka teisel päeval õpetaja manu ja palka küsima. Õpetaja maksnud ka kopika pealt poisile palga välja.