On kahte sorti inimesi

Kõndisin kalleimaga mööda varakevadist suvituslinna, süües banaani.
Oli see vast hea, natuke ülevalminud vili, sõin mõnuga.
Vastavatud odavkaupluse lähedal tuli meile vastu suvine, kirjudes lühkarites oss.
"Peremees, kas suitsu saad anda?..aaei, sa sööd ju banaani, jah, ehehee..."
Ja kõndis edasi.
Hea, kui on arusaajaid ja taiplikke inimesi.

Kultuuriloost; noppeid

Rannap tulnd Ameerikast tagasi ja kõndind Harju tänaval.
Nõgisto tulnd vastu.
Rannap:"Kle Nõka, kassa uutmoodi masturbeerida ka oskad?"
"Ei.."
"No siis pead vanamoodi edasi laskma!" teatand Rannap.

See

Ooker haigutas kihvade välkudes ja keris end väärikalt diivani laiale käsitoele.

See, kes elas külmkapis, oli vait. Muidugi, kapp oli ju süüa täis ostetud. Liia ei saanud küll kunagi aru, et midagi oleks sealt ülemäära kiiresti vähenenud või kadunud, aga ikkagi.. Ta piilus külmiku taha, lootes näha vilksatavat sabatutti, kasvõi aimata mõnd vaimu, varju või teistmoodi hingust, kuid ei, ei mingeid muutusi.. Tolmune ja surisev hämarus vahtis talle uudishimulikult vastu, justkui soovides öelda – tervist! Mida teile?

Liia istus diivanile ja silitas mõtlikult Ookri lüheldast karva.

Hoolimata faktidest oli ta kindel, et külmkapp oli asustatud, nagu ka teler, pesumasin, röster, triikraud ja kiirkeedukann. Ja muusikakeskus. Tõenäoliselt oli neilgi mingisugune hing. Ei, see ei olnud päris nii, nagu raamatutes. Need polnud päris haldjad, härjapõlvlased, kodukäijad või mingid kurivaimud, kes öö saabudes peidupaigust välja imbusid ja omi salajasi tegusid alustasid. Kõik oli hoopis teistmoodi. Kaitsevaimud, arvas Liia pärast paarikuulist üürikorteris viibimist. Telerivaim ei lubanud telekasti kunagi vooluvõrgust välja lülitada, vaid nõudis ootereziimi – öösiti voodis lebades kujutas Liia ette, et hägus punane tuluke on teleka-olendi silm. Esialgu tõmbas ta tugitooli voodile lähemale, et silm teda ei näeks, kuid harjus peagi. Muusikakeskuse kaitsevaim ei lubanud klõbistada keerulises nupurägastikus, teavitades sellest Liiat erkrohelise teatega „error” väikesel displeil. Pärast mõningat arupidamist loobus Liia liigsetest liigutustest. Raadio hakkas tööle kohe pärast sisselülitamist ning plaadimängija käivitamine nõudis kolme nupuvajutust.

Ja ka muusikakeskus taltus.

Röstrielanik oli natuke tujukam. Käsitsi lõigatud ovaalne saiaviil ei hüpanud viisakalt välja, vaid jäi poole peale kinni, niiet Liia pidi seda kahvlisabaga õigel hetkel aitama. Röstri korpus oli kuum ja kõrvetas sõrmi. Nüüd lasi Liia osta endale ainult viilutatud ja kandilist, veidi saepurumaitselist saia – ja röstrigagi oli sõlmitud rahu.

Muidugi, igasuguseid asju-esemeid oli tema jaoks esialgu natuke palju.

Kaugest külakohast, kust Liia pärit, võtis ta linna kaasa ainult väheldase seljakoti ja lootuse, et uus kodu tähendab, vähemalt alguses, üsna asjavaba elu. Ta isa, eraklik numismaatik-kollektsionäär, oli ta pakkimisi mureliku pilguga saatnud, kuid ei öelnud midagi. Ta ei olnud öelnud pea kunagi midagi, niikaua, kui Liia teda mäletas. Kolme nädala pärast tuleb isa teda igatahes vaatama – Liiat ja tema asju. Ookrit vaatas ta ise, iga päev. Oma emast ei teadnud Liia midagi.

Liia pani teekannu gaasipliidile ja süütas siniste teravate otstega leekideringi. Gaasipliidis ei elanud vist siiski keegi, ka sellega veekeetmine oli harjumuspärasem. Rohelisele läikivale teepakile oli käänulise shriftiga kirjutatud „Indian Star”. Teepudi kõhises tasakesi, kui Liia seda tassipõhja valas.

Ooker kikitas kõrvu, kõndis lähemale ja nühkis sabaga Liia jalgu.

„Klmkllmlkll” laulis teekann.

järgneb..